Tartu Ülikool 375 (2)
Ajalugu 19 Oct 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tartu Ülikool teaduses ja kultuuriloos

Helmut Piirimäe
Tartu Ülikooli emeriitprofessor


(algus Eesti Elus # 41)

3. Rootsi aja ülikool teaduses ja kultuuriloos
Teadustegevus ja loengute teaduslik tase vastas üldiselt Euroopa teiste ülikoolide omale, sest siia kutsutud professorid olid kutse saanud tänu oma tuntusele ning nad säilitasid oma senised teaduskontaktid. Ülikooli teadustegevuses, eriti Academia Gustavo-Carolina perioodil, ilmnesid Euroopas toimuva vaimse revolutsiooni mõjutused. Aristotellaste positsioonid olid veel tugevad, kuid Descartes, Hobbes, Bacon jt olid Tartus juba tuntud nimed. Probleemiks oli see, et filosoofia oli ametlikult allutatud teoloogiale. Õppeained filosoofiateaduskonnas jagunesid pärisfilosoofilisteks (metafüüsika, loogika, dialektika, retoorika, eetika, poliitika) ning natuurfilosoofiaks, mis oli seotud loodusteadustega.

Kantsler Skytte mõjutusel võeti loogika käsitlusel aluseks prantsuse humanisti Petrus Ramuse (Pierre de la Ramée) õpetus. Ramus oli üks esimesi, kes võitles selle eest, et teadus vabaneks teoloogia ja Aristotelese autoriteedist. Enamikes Euroopa ülikoolides oli Ramuse õpetus pandud keelu alla. Skytte eestvõttel üritati tõsta Ramuse õpetust peaaegu ametliku filosoofia staatusesse. Oma aja kohta erandlik ja uudne oli psühholoogia valdkonda kuuluv ja prof Olaus Hermelini juhendamisel valminud Johannes Örni (Oerni) töö „Iseloomude erinevusest“, milles käsitletakse rahvuslikke iseloome ja neid määravaid tegureid. Sellesse valdkonda kuulub ka Academia Gustavo-Carolina esimese meditsiiniprofessori Lars Micranderi kõne põhjamaalaste iseloomust ja elujõust. Süvenemist empiirilisse uurimisvaldkonda iseloomustab A. Carsteniuse töö loomade mõtlemisest.

Ajaloo käsitluses oli peamine maailma üldajalugu, mis jaotati neljaks üksteisele järgneva suurriigi ajastuks. Viimane neist pidi olema Saksa-Rooma keisririigi aeg, mis pidi kestma viimsepäevani. Rootsi ajalugu käsitles oma loengutel Academia Gustaviana viimane ajalooprofessor O. Wexionius. Liivimaa ajalugu polnud ülikooli põhikirjas ette nähtud . Seda käsitles siiski J. Rising oma pidulikus kõnes „Tartu linnast“, milles ta ülistas Tartu kaunist loodust ja hiilgavaid ehitisi ning avaldas kahetsust linna purustamise üle Liivi sõjas, kuid seejuures tõstis eriti esile ülikooli rajamist Tartusse.

Tartu ülikooli esimesel ajalooprofessoril Friedrich Meniusel oli kavatsus koostada Liivimaa universaal-ajalugu. 1633. a ilmus tema sulest ajalooline ülevaade Liivimaa õiguskorra arengust. Kaks aastat hiljem avaldas ta raamatu, milles käsitles Liivimaa rahvastikku enne sakslaste tulekut. Samas kirjeldas Menius läti ja eesti rahvalaulude ettekannet, mis on osutunud eesti rahvalaulu esmakordseks kirjelduseks teaduslikus kirjanduses. Liivimaa ajaloo uurimine katkes kui Menius oli sunnitud Tartust lahkuma, kuid teda võib pidada Academia Gustaviana kõige väljapaistvamaks ajalooprofessoriks, kes pani aluse kohaliku ajaloo uurimisele Tartu ülikoolis.

Rootsi aja ülikooli teisel, nn Academia Gustavo-Carolina tegevusperioodil oli kõige silmapaistvam ajaloolane Olaus Hermelin. Tema eesistumisel esitati 1693. a G. A. Humble dissertatsioon „Liivimaalaste päritolust“. On arvatud, et tegelikult oli O. Hermelin mitte ainult juhendaja, vaid tegelikult põhiautor, millele viitab ka see, et töö teises väljaandes nimetatakse autorina ainult tema nime. Meniusega võrreldes annab Hermelin realistlikuma pildi Liivimaa etnilistest oludest enne sakslaste vallutust. Ta samastab eestlasi aistidega, kuid jõuab ka järeldusele, et nad olid suguluses soomlastega, kellega neid ühendasid keel, kombed ja eluviis.

Kohalikke olusid silmas pidades oli oluline, et 17. sajandil hakati Liivimaal koostama ka põllumajanduse õppe- ja käsiraamatuid. Mitmes trükis ilmus kirikuõpetaja Salomon Guberti koostatud õpperaamat, milles autor käsitleb põllumajandust, loomakasvatust jms. 1695. a kaitsti ülikoolis Daniel Bratti dissertatsiooni „Teravilja puudusest ja selle vastu võitlemise abinõudest“. Dissertatsiooni teema oli välja kasvanud paljudele muret tekitanud viljahindade tõusust a 1694 ja sai ülimalt aktuaalseks seoses kaitsmise aastal alanud suure näljahädaga. Dissertatsiooni kaitsmise ajal, 2. märtsil 1695 ei ennustanud suurt näljahäda veel miski. Analüüsides teraviljahindade põhjusi, seab autor esiplaanile nõudmise ja pakkumise vahekorra, s.o turukonjunktuuri.

Täppisteaduste alal oli Tartu ülikool silmapaistev eriti selle poolest, et see oli esimene ülikool, kus hakati pidama süstemaatiliselt loenguid Newtoni õpetusest. Seda tegi matemaatikaprofessor Sven Dimberg vähemalt 1693. aastast alates. Newtoni gravitatsiooniteooria võeti Tartus vastu samal ajal, kui Inglismaal suhtuti sellesse veel skeptiliselt.

Olulist osa kultuuriloos etendas see, et paralleelselt organiseerimistöödega ülikooli rajamiseks toimusid ettevalmistused ülikooli trükikoja asutamiseks, seega juba gümnaasiumi tegevusajal. Vajaliku sisseseade tellis Johan Skytte Saksamaalt, kohale jõudis see 1631. a lõpupoole. Esimeseks Eestis trükitud raamatuks on pikka aega peetud Henrik Boismanni disputatsiooni, mille tiitellehel on ilmumise ajaks märgitud 1631 (MDCXXXI). On väidetud, et tegemist on trükiveaga (aastaarvu lõpust puudub üks kriips). Kui trükiviga tõeks osutub, oli esimeseks trükiseks postmeistri üllitis „Postordnung“ (postikorraldus), mis ilmus samal aastal. Ülikooli trükikoja viimane trükis ilmus jaanuaris 1710. Üldse ilmus u 1500 üllitist, millest konkreetselt on teada 1389.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus