Tartu Ülikool teaduses ja kultuuriloos

Helmut Piirimäe
Tartu Ülikooli emeriitprofessor

1. Probleem ja eellugu

Käesoleval aastal tähistab Tartu Ülikool oma asutamise 375. aastapäeva. 1932. a. tähistati 300. juubelit arvestades kuupäevana asutamisüriku allakirjutamist kuningas Gustav II Adolfi poolt 30. juunil 1632, hiljem võeti aluseks ülikooli pidulik avamine 25. (15.) oktoobril. Tänavu tähistatakse juubelit aktuse ja paljude teiste juubelisündmustega 4.–6. oktoobril.

Saabuvale eelnes juubelina 350. aastapäev 1982. a. Selle tähistamine ei tulnud okupeeritud Eestis kergesti, sest Nõukogude võimud ja nende ustavad teenrid väitsid, et mingit ülikooli Eestis Rootsi ajal ei olnud. 1952. a. tähistati okupeeritud Eestis pidulikult Tartu ülikooli asutamise 150. aastapäeva, lugedes seega ülikooli asutamise aastaks selle taastamist 1802. a. Väideti, et Rootsi ajal tegutsenud ülikool oli madalal tasemel ja et professorid ei olevat tundnud põhjalikult ühtegi eriala ja nii polevat ülikooli üldse olnudki. Asi jõudis nii kaugele, et nõukogude tsensuur keelas kasutada Rootsi aja kõrgkoolist kirjutades sõna ülikool. Selle asemel hakkasid vohama paralleelsed mõisted Academia Gustaviana ja Academia Gustavo-Carolina, sageli ainult esimest perioodi märkiva Academia Gustavianaga. Neid termineid kasutades osutus siiski võimalikuks avaldada artikleid populaarteaduslikes ajakirjades. Neid võimalusi kasutas ülikooli asutamise õige aasta eest võideldes ka nende ridade autor. Kui ülikooli rektoriks sai Arnold Koop, asuti siiski ette valmistama ülikooli asutamise õige tähtpäeva tähistamist.

Suureks probleemiks kujunes loa saamine ülikooli ajaloo esimese perioodi uurimiseks Rootsi arhiivides. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi avanes allakirjutanul siiski võimalus arhiivimaterjalide uurimiseks ja seega ka esimese osa koostamiseks kolmeköitelisse Tartu Ülikooli ajaloo käsitlusse, mille peatoimetajaks oli prof Karl Siilivask, kes suutis lahendada ettetulevad probleemid EKP organitega. Nii sai võimalikuks Tartu ülikooli 350. aastapäeva tähistamine ja ka kolmeköitelise Tartu Ülikooli ajaloo avaldamine, seejuures küll nõukoguliku tsensuuri kärbetega.

Pärast Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamist oleme saanud võimaluse käsitleda Tartu Ülikooli ajalugu ausalt ja tõkestamata. Selle väljundiks on käesoleval aastal ilmunud üheköiteline „Universitas Tartuensis 1632–2007“.

2. Rootsi aeg

Ülikooli pidulik avamine toimus 15. oktoobril (ukj 25. oktoobril) 1632. See algas rongkäiguga Toomemäe linnusest, mis oli kindralkuberneri residentsiks ja suundus endise jesuiitide kolleegiumi, hiljem 1630. a. rajatud gümnaasiumi hoonesse Maarja kiriku). Aktus toimus selle maja suures auditooriumis. Aktusel pidas Liivimaa kindralkuberner ja ülikooli kantsler Johan Skytte kõne, milles rõhutas ülikooli asutamise tähtsust raskel sõjaajal. Oma kõnes esitas Skytte seisukoha, et ülikoolis peavad saama õppida mitte üksnes aadlikud ja linnakodanikud, vaid ka vaesed talupojad. Kõne selle osa mõistmiseks peame arvestama, et Rootsis, kus ei olnud pärisorjust, oli jõukate talupoegade lastel tõepoolest võimalik jõuda kõrghariduseni. Hoopis erinev oli olukord Eesti- ja Liivimaal, kus pärisorjus oli juurutatud juba enne nende alade Rootsi krooni alla minekut. Avaaktuse kõnes kajastusid Skytte kõrged humanistlikud ideaalid, mida ta ka ise ei suutnud ellu viia. Kõne lõpul soovis Skytte, et ülikool oleks kohalviibijatele ja järeltulevatele põlvkondadele tarkuse katel, oskuste asupaik, vooruste eluase, kunstide kindlus ja igasuguste teadmiste avalik foorum.

Vastrajatud ülikooli nimetati ametlikult Tartu Akadeemiaks (Academia Dorpatensis) või Tartu Ülikooliks (Universitas Dorpatensis). Ülikooli tegevuse aluseks olid asutamisürikuga kinnitatud privileegid. Sisemise struktuuri, ametiisikute õigused ja kohustused, üliõpilaste käitumisnormid ja kogu igapäevaelu määras kindlaks ülikooli põhiseadus (constitutiones), mis sisaldas ettekirjutusi isegi mõnede õppeainete õpetamise kohta.

Nagu see tol ajal üldiselt nõutav, oli Academia Gustavianal neli teaduskonda:

filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond. Kõik üliõpilased alustasid õpinguid filosoofiateaduskonnas, mis andis üldisema kõrghariduse ja oli baasiks mingile erialale. Selline üldine kõrgharidus, mis taotles, et üliõpilane oleks kõiketeadja, nõudis kuni kuus aastat kestvaid õpinguid. Igal juhul oli selleks vaja vähemalt kaks aastat. Pärast seda järgnes spetsialiseerumine ja veel kolm aastat õpinguid samas või mõnes muus teaduskonnas. Seega oli normaalne õpiaeg ülikoolis üheksa aastat, kuigi võis toime tulla ka lühema ajaga.

Ülikooli töö Tartus katkes 1656. a. seoses Vene vägede rünnakuga Rootsi Balti provintside vallutamiseks. Selle käigus kapituleerus ka Tartu linna piiravatele Vene vägedele. Tartu Ülikooli professorid ja üliõpilased põgenesid sõja jalust Tallinna, kuid katse rajada ülikool Eestimaa kubermangu pealinnas Tallinnas äpardus Tallinna rae vastuseisu tõttu. Professorid said kasutada Tallinna Gümnaasiumi ruume küll kuni 1665. aastani, kuid mitte enam riikliku õppeasutusena. Pärast 1661. a. Venemaaga sõlmitud Kärde rahu, asuti organiseerima ülikooli töö jätkamist Tartus, kuid seoses töödega ülikooli hoone taastamisel, sai see teoks alles 1690. aastal.

Uut perioodi ülikooli ajaloos hakati tähistama mõistega Academia Gustavo-Carolina. Tegelikult jätkas ülikool oma endist tööd. Suur pööre toimus siiski 1699. a., kui ülikool kolis Tartust Pärnusse. Selle tagapõhjaks oli eelkõige Vene oht. Kui Peeter I 1697. a. asus oma hiljem kuulsaks saanud välismaareisile, viibis ta kõrgeaulise külalisena Riias, kus teda kui naaberriigi valitsejat võttis vastu Liivimaa kindralkuberner Erik Dahlberg. Kõigi austusavaldustega vastu võetud imperaator laskis mõõta, kui lai ja sügav on vallikraav ning joonistada Peterburgi saatmiseks kindlustuste profiilid. Kindralkuberner kandis sellest ette Rootsi kuningale ja nii sai selgeks, et venelased on tulemas. See ettekanne oli aluseks lõplikule otsusele, et Tartust tuleb ära kolida. Ja tõepoolest, 1700. a. alanud Põhjasõja käigus küüditati 1708. a. kogu Tartu elanikkond ja linn põletati viimse majani. Pärnusse kolinud ülikool sai seal tööd jätkata 1710. aastani. (Järgneb)

Märkmed: