Mart Laar Tartu rahu aastapäev on möödas. See oli ilus päev. Käisin nii Tartu rahu kui sellele eelneval päeval mitmetes koolides Eesti erinevates kohtades ning seetõttu ei tahakski täna kirjutada ei selle rahu tähtsusest. tähendusest või vaielda selle üle, kas ta kehtib või mitte või kas talle viidata on õige ja hea või sootuks vastupidi, vaid hoopis millestki muust. Ehk sellest, kuidas me ise sellesse suhestume või veel täpsemalt, kuidas meie kasvav põlvkond sellesse suhestub. Ja just see viimane tekitas minus küll arvamuse, et Eestis on midagi üsna hästi tehtud – nimelt, et üles on kasvamas tubli, loomulikult ja iseenesestmõistetavalt rahvuslik ning patriootlik põlvkond, kelle jaoks vaba Eesti on ainus mõeldav reaalsus – ja seda ilma mingi paatose, lippude lehvitamise ja muu selliseta.
Rääkides Raplas nii gümnasistide kui esimeste klasside õpilastele lõi see igati välja. Seda oli tore ja uhke näha. Mul on siiani meeles see kätemeri esimeste klasside aktusel, kes tahtsid Vabadussõja kohta küsida ning väikeste laste üldistamisvõime, mis lausa pahviks lõi. Kui sult esimese klassi poiss Vabadussõjast rääkimise järel ikka küsib, et kui Gruusiale jälle kallale minnakse, kas meie läheme neile appi, nagu meile tuldi, siis sellise küsija ees võib mütsi maha võtta küll. Või Rakvere gümnaasium. See on üks väheseid koole, kus õnnestus nende “nimesid marmortahvlil” varjata läbi kogu okupatsiooniaja ja nüüd seisab ta uhkelt kooli seinal. Kui 1944. aasta augusti viimastel päevadel soomepoiste rong Tartu rindele lahingusse tossutas läbis ta samad kohad, kus Kuperjanov Vabadussõjas oli heidelnud ning kus langenute nimed koolides marmortahvlitel seisid. Ja need poisid mõtlesid, mis ootab neid ees, kas nende nimed kirjutatakse ka kunagi marmortahvlile või ootab neid tundmatu haud kuskil metsas või soos. Nad läksid ja võitsid selle lahingu ning polnud nende süü, et katse iseseisvus taastada kokkuvõttes verre uputati.
Nüüd leidis 2009. aasta Rakvere abituurium, et nende kohus on kinkida oma koolile raha uue marmortahvli jaoks, mis pühendatakse siit koolist võitlusse läinud soomepoistele. 1. veebruarist seisab see kuldtähtedega marmortahvel esimese kõrval – see oli väga liigutav ja uhke hetk. Tahaks veel takkajärele tänu avaldada nendele tublidele õppuritele, kes selle algatasid, aga ka ajalooõpetaja Heli Kirsile, kes on juba mitu aastat uurinud Rakvere gümnaasiumis õppinud soomepoiste saatust. Just sellised noored hoiavad tugevamalt kui miski muu üleval nii Tartu rahu kui Eesti vabadust.
(
http://www.martlaar.ee/ )
