Vello Muikma fotonäitus, esimene, mis VEMU/Eesti Õppetöö Keskusel Eestiga koostöös valminud, avati pidulikult Tartu College’i saalis laupäeva, 14. jaanuari õhtupoolikul. Näitus oli kokku meelitanud arvuka hulga fotohuvilisi, paljud neist väljastpoolt kohalikku eesti ühiskonda. Kogu üritus viidi läbi ingliskeelsena, eriti kuna ka kõnelejad olid enamuses mitte-eestlased.
Näituse korraldaja Piret Noorhani oma sissejuhatavas sõnavõtus meenutas, kuidas tegevus VEMU arhivaarina teda paari aasta eest tutvustas Vello Muikma elutööga. Mainis ka, et Muikma nimi oli varem nii talle kui ka enamusele Eesti eestlastest tundmatu. Siinkirjutaja peab tunnistama, et palju parem ei olnud olukord ses osas ka kohapeal. Põhjuse avaldas kõige tabavamalt Elmar Tampõld enne ametlikku algust süvenenult fotosid silmitsedes: „Muikma ei olnud päevapiltnik, ta oli fotokunstnik.”
Vello Muikma fotodega oli kodumaisel publikul võimalus tutvuda Tallinnas 2010. a. sügisel toimunud Kumu väliseesti fotokunsti näitusel. Möödunud aasta novembris külastasid Torontot Rahvuskaaslaste programmi toetusel selle näituse kuraatorid Eha Komissarov ja Ellu Maar, veetes siin kolm viljakat nädalat. Muikma oli nende peamine huviobjekt ja kogu materjal oli neile Eesti Õppetöö Keskuses hõlpsasti kättesaadav.
Tartu College’i president Jaan Meri vironusena meenutas Vello Muikmad kui isiklikku sõpra ja vanema korporatsioonikaaslasena isalikku nõuandjat ning eeskuju. 1920. aastal sündinud Muikma oli Eestis tuntud korvpallimängija ning kõrgushüppaja. Õppis Tartu Ülikoolis juurat, kuid sõda katkestas õpingud. Tal õnnestus 1944. a. sügisel põgeneda Rootsi, kust hiljem siirdus Kanadasse ja tegutses esiotsa „tammiraiujana”. Kes on lugenud Arvi Korgi sellenimelist tõsieluromaani, teavad, millest juttu. Huvi fotograafia vastu oli tugev ja tema sellealane tegevus äratas varsti tähelepanu. Tal avanes võimalus assisteerida üht Kanada nimekamat fotograafi Walter Curtinit ja kuulsat fotoportretisti Yousuf Karshi valgustajana. Hiljem avas ta Torontos oma fotoateljee ning töötas Kitcheneris Conestoga College’i õppejõuna. Korporandina armastas koosviibimisi korraldada selliselt, et need mõjuksid erakordsetena. Oma konvendikaaslastele kinkis pulmafotod (enda oma demonstreeris Jaan märgatava uhkustundega).
Harold Clark õpilasena Conestoga College’is meenutas Vello Muikmad kui pühendunud õpetajat, kes varakult avastas iga õpilase tugevaima külje ja huvisfääri. Erakordselt andekaile pööras erilist tähelepanu ning asus neid juhendama individuaalselt.
Isiklikke mälestusi Vello Muikmast edastasid veel endine õpilane Nick Buczok ja kolleeg Ed Stewart, kellega neil paiknesid fotostuudiod kõrvuti.
Eha Komissarov ja Ellu Maar jälgisid avamistseremooniat skype’i vahendusel suurelt ekraanilt. Ellu edastas mõlema poolt ingliskeelse tervituse üritusest osavõtjaile.
Publiku hulgast lisasid meenutusi Vello Muikmast Jüri Daniel, Edgar Väär, Eero ja Urve Verret. Kirjalikult tervitas Eestist teenekas ajaloolane ja Vello Muikma sugulane Olaf Langsepp. Kirja luges ette Piret Noorhani. Piret oma lõppsõnas tänas lisaks esinejaile paljusid kaasaaitajaid: Rahvuskaaslaste programmi ja Tartu College’it kui näituse rahastajaid; Arne Randsalu, kes Muikma arhiivi kohale toimetas ning aitas leida endisi õpilasi; Tiina Etsi ja Alliki Arrot, kes tõlkisid kuraatorite tekstid inglise keelde; Tiit Telmetit näituse plakati ja reklaamide kujundamise eest; Jaan Meri, kes varustas raamidega; tehnilisi abistajaid Kerly Ilvest, Katre Viilveret ja Taavi Tamtikut.
Harold Clark’ile kinkis Piret enda koostatud kaunikujulise teose „Käsi kirjutab” – valik autograafe Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist.
Kohv, kringel ja vein ootasid fuajees. Näituse imetlemine ja omavaheline mõttevahetus jätkus vabamas vormis.
Näitus Vello Muikma fotodet jääb avatuks 19. veebruarini.
