Eesti Elu
Tartu College 41
Eestlased Kanadas 22 Sep 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Eesti Õppetöö Keskus tähistas Tartu College’i 41. aastapäeva laupäeval, 17. septembril üsna suurejooneliselt. Kõigepealt pidas dr Vello Sootsi mälestusloengu eestlaste väljarändest keeleteadlane dr Raimo Raag Uppsala ülikoolist. Samaaegsel leidis aset näituse „Eestlased Siberis“ avamine, mille puhul kõneles eesti küladest Siberis dr Anu Korb Tartust.

Vaatamata kohaliku omavalitsuse „sabotaazhile“, nagu Tartu College’i president Jaan Meri seda huumoriga tituleeris (allmaaraudtee ja kiirteede sulgemine), oli osavõtt arvukas. Näituse väljapanekuid koridorides, fuajees ja saalis uuriti suure huvi ja tähelepanuga.

Alguseks näidati mõningaid valguspilte dr Vello Sootsist ja tema mitmekülgsest tegevusest. Seejärel tutvustas külalislektorit TC president Jaan Meri.

Dr Raag esines sel korral ajaloolasena, kelleks ta originaalselt saada ihkaski. Tema ettekanne valguspiltide ja tabelitega käsitles ajajärke eestlaste ajaloos, kus lahkuti oma kodumaalt mitmele poole maailmas. Esimene teadaolev väliseestlane oli munk Nicolaous Norras umbes 1171. aastal. Esimene eesti püsiasundus oli Venemaal Pihkva kubermangus aastatel 1462-1502. 16. sajandi teisel poolel elas Oskar Kallase 1901. a. uurimuse kohaselt taas Pihkva kubermangus umbes 1977 eestlast, keda hüüti kraasnalasteks. Aastatel 1558-1625 leidus hulgaliselt pagejaid pärisorjuse eest Rootsi ja Venemaale. Pärast Põhjasõda küüditati Eestist inimesi Venemaale, põhjarannikult ja Lääne-Eestist põgeneti samal ajal Soome ja Rootsi. Lämmijärve vastaskaldal paiknes 7 luteri ja 35 setu küla, viimaseid hüüti poolusulisteks. Kagu-Lätis (varem Vitebski kubermang) elasid lutsilased, Loode-Lätis olid mitmed eesti keelesaared – leivud ehk Koiva maarahvas.

Tsaariarmeese võeti nekruteid, kelle väeteenistus kestis 25 aastat. Neist tulid umbes pooled hiljem Venemaalt tagasi. 19. sajandi teisel poolel toimus suurim ränne – maanälg ajas inimesed Samarasse, Siberisse, Krimmi ja sise-Venemaale. Sama sajandi keskel kinnitasid paljud meremehed kanna Ameerika Ühendriikides. Kanadasse, Albertasse saabusid esimesed pioneerid 1899-1920. Pärast 1905. aasta revolutsiooni pageti Soome, Rootsi ja ookeani taha. Sajandivahetusel tekkis ka väliseesti ajakirjandus.

Iseseisvast Eestist rännati 1920. aastatel mitmele poole, nagu Austraaliasse, Brasiiliasse ja Argentiinasse. Nõukogude Liidus oli omal ajal umbes 150.000 eestlast, kellest paljud langesid 1936-1937. a. Stalini puhastuse ohvriks. Praegu on kümned tuhanded töö ja õpingute tõttu välismaal, ainuüksi Soomes on ametlike andmete kohaselt umbes 20.000, tegelikult võib neid olla palju rohkem. Kõnelejale esitati rohkesti küsimusi ja lisati kommentaare.

Pärast 20-minutist vaheaega asus kõnepulti dr Anu Korb, keda tutvustas Piret Noorhani. Kõneleja on külastanud Siberi eesti külasid regulaarselt 1991. aastast alates vähemalt kord aastas.

Esimesed külad tekkisid tsaariajal, kui asumisele saadetud luterlased koondati ühte paika. Eestlastele lisandusid soomlased ja lätlased. Hiljem mindi Siberisse vabatahtlikult. Tsaarivalitsus oli huvitatud Siberi asustamisest, eestlasi ajas sinna tahe harida oma maad. Tekkisid põhja- ja lõunaeesti ning setude külad. Rajati omakeelsed koolid, mis jäid venestamissurvest oluliselt puudutamata, kuna kirikukoolid ei allunud riigile. Pärast revolutsiooni algas kirikute lammutamine ja 1920. aastatel suleti rahvuskoolid. Algas kulakuteks tegemine ja rahvustunde mahasurumine. 1930. aastatel oli kirjavahetus Eestiga karistatav. Tekkisid kommuunid ja kolhoosid.

Pärast Teist maailmasõda hakkas nõukogude võim rahvaid teadlikult segama. Eesti taasisseisvumisega seiskus mõneks ajaks suhtlemine Eestiga, sest inimesed olid halvasti informeeritud ja kartsid uut poliitilist muutust. Näiteks levisid kuuldused, et vene margiga kirjad ei lähe Eestis pärale, vaid hävitatakse ära. Tekkisid eesti ja venekeelsed külad, kusjuures paljud soomlased eestistusid.

Tänapäeval tõstab eestlus Siberis taas pead. Mitmel pool rakendatakse eesti keele õpetust, tegutsevad orkestrid ja folklooriansamblid. Esinevad ikka veel põhja- ja lõunaeesti keelkonnad, kusjuures ühendavaks keeleks on vene keel. Huvitav on märkida, et Eestisse naasnuist ei taha keegi esineda Venemaa eestlasena, Siberi eestlast peetakse tunduvalt paremaks.

Ka dr Korbi kõne tekitas elavat huvi ja talle esitati hulk küsimusi. Enne fuajeesse Siberi pelmeene ja muid hõrgutisi maitsma siirdumist sooritati aga veel üks meeldiv toiming. Nimelt andis TC president Jaan Meri üle auaadressi Aksel Pügile ning abiesimees Kaja Telmet tänas teda lillekimbuga. Aksel Pügi, kel möödunud talvel täitus 90 eluaastat, on olnud Toronto Eesti Kultuuripärandi Klubi liige alates 1989. aastast, täites mitu aastat selle esimehe kohustusi. Alates 2003. aastast asus ta korraldama helilintide DVDdele üle kandmist, muretses viis komplekti aparaate selleks otstarbeks, mida klubi liikmed saaksid kodus kasutada. Seda tööd, mis pole veel lõppenud, juhendab ta praegugi. Väsimatut töömeest tänati tugeva aplausiga.

Näitus jääb Tartu College’isse veel mõneks nädalaks ja see väärib vaatamist. Üritust toetasid Eesti Kultuurkapital, rahvuskaaslaste programm (EV Haridus- ja Teadusministeerium), Eesti Sihtkapital Kanadas ja Tartu College.

(Rohkem informatsiooni ja pilte võrgulehel www.vemu.ca)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus