Eesti Elu
Tarmo Toom: „Ja kui elus õnnestub midagi kasulikku teha, siis ei ole ju sugugi asjatult elatud.“
Inimesed 05 Feb 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree:
Tarmo Toom: „Ja kui elus õnnestub midagi kasulikku teha, siis ei ole ju sugugi asjatult elatud.“



Hiljuti viibis Torontos dr. Tarmo Toom koos abikaasa Merlega. Nende elukäik on olnud kõike muud kui igav ja rutiinne. Vestlusest Merle ja Tarmoga koorus huvitavaid üksikasju, mis pakuksid kindlasti huvi ka meie lugejatele. Püüame seda teha alljärgneva intervjuu kaudu.

Kuulus prantsuse kirjanik ja lendur Antoine de Saint Exupéry on öelnud, et oleme kõik pärit lapsepõlvemaalt. Ehk heidaksimegi esmalt pilgu Sinu lapsepõlveradadele. On Sul seal mõni eriline mälestus, mida tahaksid lugejaga jagada?

Vahest ehk lugu sellest, kuidas õppisin tegude tagajärgedega arvestama. Oma lapsepõlve suved veetsin enamasti Lõuna-Eesti isakodus Pihlamäel. Päevad läbi kas tööd tehes või mänge mängides tekkis kõigil suguvõsa lastel hirmus magusavajadus. Autokauplus („lafka“) käis vaid üks kord nädalas ja sealt ostis vanaema rohkem loomadele leiba kui lastelastele kommi. Kuid ühel päeval avastasin koos kahe tädipojaga, et vanaema kummutisahtlis oli üks ülimalt ahvatlev kommikarp. Kommid lihtsalt ära süüa ei tulnud meile mõttessegi, sest selle eest oleks olnud kena keretäis soolas. Sestap olime oma komminäljas palju leidlikumad — tegime kommide põhja augud, torkasime kõrre läbi ja imesime nende kaudu kommid magusast täidisest tühjaks. Näha ei jäänud midagi. Puhas töö! Karp uuesti kinni ja pael ümber! Kuid siis tuli päev, kui vanaema läks kellegi sünnipäevale ja võttis kingituseks kaasa oma hoolikalt hoitud kommikarbi. Pidasin sellest inimesest väga lugu, kelle sünnipäevale ta läks . . . ja hirmus piinlik oli!

Sama tähtis kui päritolu, on inimese kujunemise seisukohast muidugi ka haridustee. Kuidas see kulges?

Alguses Tallinna 7. keskkool ja laste muusikakool, siis muusikakeskkool ja konservatoorium. Ülikooli ajal õppisin koos mõne oma sõbraga vanaisast teoloogi Osvald Tärgi käe all pisut usuteadust ja oma tuttava juhendusel ka saksa keelt. Hiljem siirdusin täisajalistele teoloogiaõpingutele Shveitsi ja sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse. Haridustee kulgeb aga edasi. Kui ma enam juurde ei õpiks, siis jääksin pideva unustamise tõttu kogu aeg ainult rumalamaks.

Muusiku elukutse pole kergete killast, see eeldab ränka tööd ja pühendumust. Ilma tõelise kutsumuseta pole seda professionaalsel tasandil võimalik teha. Kuidas hindaksid seda etappi oma elus?

See oli väga kaunis aeg. Eriti aastad varajase muusika ansamblis „Hortus Musicus“ andsid nii musitseerimisrõõmu, elukarastust, maailmanägemist kui ka pühendumise mõistmist. Vahel olen küll mõelnud, et mis oleks olnud, kui oleksin teoloogiaga palju varem alustanud, kuid kõiki neid kauneid elamusi võrratust muusikast, kirikute ja kontserdisaalide ilust ja reiside põnevusest ei oska kohe kuidagi kahetseda. On mida vanaduspõlves lastelastele jutustada . . . Ja kuigi mul ei ole enam aega muusikaga aktiivselt tegelda, olen siiski tänulik ja loodetavasti ka kriitiliselt küps kontsertide külastaja.
Vanematelt õppisin tööarmastust ja ettevõetu hoolega tegemist. Alguses ei osanud ma oma koolitöösse küll kuidagi tõsiselt suhtuda. Vene keeles sain viis kahte („F“) järjest ja siis istus ema mu kõrval niikaua, kuni ma töövihiku harjutused lõpuks tehtud sain. Isaga koos maatööde tegemine – isegi see vihatud rohimine – arendas samuti nii oskusi, püsivust kui võimet töörõõmu tunda. Hiljem, kui alustasin õpinguid Shveitsis, töötasingi aednikuna ja aiatöid tegin koos oma lastega ka Ühendriikides. Nii muusiku- kui aednikukarjäär õpetasid mulle töö- ja pühendumisoskust. Keegi on targalt öelnud, et avatud meele eesmärk on selle sulgemine teatud asja tarvis. Ja kui lõpuks keskendusin teoloogiale, siis sellele kuulus ka kogu mu aeg ja energia. Müüsin isegi oma muusikariistad õpingute jätkamiseks.

Ja siis tuli kannapööre – asusid õppima täiesti erinevat ala – teoloogiat. Kas Sind mõjutas sellele teele astuma vanaisa Osvald Tärgi eeskuju, kes õppis omal ajal USAs või miski muu?

Raske on seletada huvi millegi vastu. Seda lihtsalt kas on või ei ole. Mõistagi ajendas minu huvi „Jumala asjade“ vastu kodumiljöö, vanaisa suur raamatukogu ja kiriku noortetöö. „Hortuses“ veedetud aastad suurendasid omakorda huvi minevikupärandi vastu. Shveitsis oldud aastad arendasid seda veelgi, sest õppida kirikulugu just seal, kus paljud sündmused toimusid, oli omamoodi õnnistus. Mu lemmik-lugemiskohaks oli Zürichi Grossmünster’i, s.t. Zwingli kiriku lähedal asuv kohvik, mis asus Limmati jõe ääres – seal, kus uputati esimine anabaptistist märter. Või kui avastasin enda jaoks Ambrosiuse teoseid, siis sõitsin nädalalõpul Milanosse, et kõik temaga seotud kohad kohe üle vaadata. Õppides huvi aina kasvas. Lõpuks jäingi pidama kirikuisade (patristika) juurde, nende esimeste piiblitõlgendajate ja teoloogia kujundajate juurde. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus!“ Eks see ole nii igal alal. Ja see armastus ei ole veel kuhugi kadunud – pigem on see kasvanud ja süvenenud. Teoloogiaga tegelemine on sellepoolest eriline, et see aine – või õieti selle aine „objekt“ – ei anna ainult akadeemilist tarkust, vaid ka hingeharidust. Ja kui mu eriala aitab mul saada paremaks inimeseks, kui ma seda ehk muidu oleksin, siis kas pole see tore?!

Oled palju aastaid oma elust pühendanud teoloogilistele õpingutele ning jõudnud doktorikraadini ja professoriametini. Räägi, palun, sellest kõigest lähemalt.

Vaeva ja pingutust on see kõik nõudnud tõepoolest. Olen õppinud teoloogiat kolmes kõrgkoolis ja iga koolivahetus tõi kaasa lisanõudeid. Kui alustasin oma doktorantuuri, siis vaadati mu senine haridustee üle ja leiti, et pean registreeruma veel neljale kursusele filosoofias ja tegema ladina keele eksami. Vahel ajas see ekstra töö närvi kah, aga tagantjärele olen siiski mõistnud selle kasulikkust.
Õpetamist alustasin ühes Virginia baptisti seminaris, John Lelandi nimelises teoloogiakeskuses.

Töötasin seal seitse aastat ja need olid head treeninguaastad. Nagu enamusel värsketel doktorantidel, oli minulgi peale lõpetamist selline kummaline illusioon, et nüüd olen lõpuks valmis õppejõud. Tegelikult aga ainult alustasin seda õpetamise asja õppimist. Alguses tuli lugeda mitmeid ülevaatlikke või sissejuhatavaid kursusi, mis andsid mõistagi hea põhja. Ja kui sain kutse konkureerida Ameerika katoliku ülikooli ladina patristika õppejõu kohale Washington DC-s, siis oli mul juba pisut aimu teoloogiast ja selle õpetamisest. Ent uues töökohas tuli ja tuleb ette valmistada jälle uusi ja teistsuguseid loenguid. Praegu saan keskenduda päris kitsalt oma erialale ja lugeda magistrantidele ja doktorantidele selliseid loenguid nagu Augustinus ja tema usutülid, Hilariuse De Trinitate, ladinakeelsed usutunnistuste kommentaarid, patristiline hermeneutika ja Ambrosiasteri piiblikommentaarid. Üks kord aastas tuleb õpetada ka kursust kolledzhi tudengitele (undergraduates) ja, ausõna, see on omamoodi katsumus. Eestlasena on nende Ameerika (enamasti huvitute) teismelistega vahel päris raske teoloogiast rääkida. See on nende jaoks nagu natukene liiga tõsine ja isiklik teema, ja päris kindlasti kohe liiga vähe fun!

On üsna kindel, et ilma abikaasa Merle toetuse ja mõistmiseta poleks see kõik olnud mõeldav. Millega tegeleb Merle USAs?

Tõepoolest, mul on erakordselt tubli abikaasa. Ta on suuri ohvreid toonud nii minu reisimiste kui õppimise ajal ja heaks. Pea kolm aastat kantseldas ta meie väikeseid lapsi enamvähem üksinda ja kui me kõik koos lõpuks Ameerikasse sõitsime, siis hoolitses ta taas laste koolituse ja trennide eest. Ei pidanud paljuks ka juhutöödega kibedat leivateenimist, kui seda parasjagu vajasime. Just nagu ütlesid, „ilma tema toetuse ja mõistmiseta poleks [mu elukutse omandamine] olnud mõeldav“. Praegu töötab mu abikaasa silmaarsti tehnikuna ja optikuna, kelleks ta õppis Ühendriikides, ning lööb aktiivselt kaasa Washington-Baltimore’i segakooris ja Washingtoni Eesti Seltsi juhatuses . . . ja (ikka veel) keedab süüa, hoiab kodu kenasti korras ja kirjutab alati kõik sünnipäeva- ja pühadekaardid!

Kas ja kuidas olete seotud kohaliku eesti tegevusega USAs?

Merle kohta just mainisin. Minust veel niipalju, et Washingtoni ja Baltimore eesti luterlikud kogudused on mul palunud olla pastorite puudumisel nende jutlustajaks. Olen siis seda ametit jõudumööda juba paar aastat pidanud. Oleme sõbrunenud ka mitme Washingtonis töötava eesti perega ja pidevalt vahelduva saatkonna rahvaga. Ühisüritused nendega on ka nagu omamoodi eesti asjaga tegelemine – jaanipäevad, vabariigi aastapäevad, jõulukontserdid, jne.

Teil on kolm tublit poega, kes on kõik juba kodust välja lennanud. Millega nemad tegelevad ja kus elavad?

Kahjuks „lendasid“ päris kaugele – tagasi „vanasse maailma“. Meie vanem poeg Andreas õppis peale keskkooli ühe aasta kolledzhis ja otsustas siis tagasi Eestisse minna, sest meil ei olnud veel Ameerikas töötamise luba. (Selle taotlemine võttis aega seitse[!] aastat ja ilma sissetulekuta oli pea võimatu elada.) Meie keskmine poeg Erik alustas oma arhitektuuriõpinguid Virginia Tech.-s, kus ta sõbrunes vahetusüliõpilastega Shotimaalt. Need kutsusid teda sinna õppima ja Euroopa Liidu kodanikena oli see meile kõigile igati meeltmööda. Ta siirdus Glasgow’sse ja teised poisid läksid ridamisi järele, ainult et Edinburghi. Erik lõpetas esimesena ja tegi oma praktika ühes Kopenhaageni firmas. Kuid seal selgus, et arhitektina on masu ajal tööd raske leida – büroos oli juba mitmeid töötuid noori arhitekte — ja nii otsustas ta tagasi kooli minna. Praegu õpib ta Kopenhaageni disaini ja tehnoloogiakoolis arvuteid. Andreas otsustas peale mõnda aastat Edinburgh’is minna taas Eestisse ja praegu üritab ta seal oma ettevõtlikkusele ja energiale tuginedes eraettevõtjana läbi lüüa. Ariel on veel Edinburghis, otsib peale ülikooli lõpetamist erialalist, finantseerimisalast tööd ja omandab jätkuvalt shoti aktsenti. Kahjuks on meie elukohtade vahemaad suured ja sestap nuputame pidevalt, et mida üksteisele pisut lähemal olemiseks ette võtta.

Mis on teie perekonnas oluline? Kuidas reastate prioriteete?

Siin peaks nagu selle „õige“ vastuse andma☺. Vahest ehk armastus, hea läbisaamine ja kokkuhoidmine, vaatamata suurtele vahemaadele. Ühes toas kasvanud poisid on jäänud ükteisele suurteks sõpradeks ja selle üle on tõsiselt hea meel. Sel suvel käisime Eestis kõik koos paadimatkal ja laulupeol. Vahva oli! Vanemate ja õdede-vendadega on samuti tore tihedalt lävida. Ja kui silmas pidada neid tuhandeid lõhutuid perekondi ja kogu seda sallimatust enda ümber, siis oleme oma laiema perekonna vastastikuse sõpruse ja hoolitsuse eest väga tänulikud.
Eks igal eluetapil ole oma prioriteedid ja nii on ühe jaoks parasjagu oluline leida õiget tööd ja teise jaoks jälle oma leitud tööd hästi teha. Ja kui elus õnnestub midagi kasulikku teha, siis ei ole ju sugugi asjatult elatud. See printsiip võikski meie prioriteete reastada.

Kas Sul on mõni täitumata unistus? Mida tahaksid veel elus teha?

Jumal on andnud nii palju ilusat ja kaunist. Tahaks aega ja oskust sellest kõigest rohkem rõõmu tunda. Samuti tahaks oma poistega koos sportida ja palli mängida – kuniks veel jõudu ja jaksu on. Ja siis oleks ju igati kena, kui saaks ehk mõne asjaliku ja kasuliku raamatu kirjutada. Kindlasti aga tahaks veel ligimestele palju head teha.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus