Tants seapõleti ümber
Eestlased Eestis 15 Aug 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
15. august 2015
 - pics/2015/08/45552_001.jpg

Andrus Kivirähk
Eesti Päevaleht
„Jälle tulevad mehed aurukatlaga.” Nii kõlab Mats Traadi romaani „Tants aurukatla ümber” esimene lause. Aurukatel sümboliseerib selles raamatus elu igikestvust ja vältimatut uuestisündi. Igal aastal küpseb uus vili, igal aastal tuleb seda peksta ning aurumasin jätkab külast külla liikudes oma vajalikku tööd aegade ja olude kiuste.


Tänapäeval liigub külast külla sootuks teistsugune aparaat. Tema nimi on seapõleti.
Seapõleti kahtlemata elu igikestvust ei sümboliseeri, tema sümboliseerib surma. Tants seapõleti ümber saab olla ainult surmatants. Kujutleme Bernt Notke stiilis monumentaalset tahvelmaali, kus vikatiga (või pigem seapõleti roolis istuv!) luukere on palunud tantsule kümned sead. Keegi ei pääse tema käest – ei lihavad kuldid, pontsakad emised ega isegi mitte kolm lustakat põrsakest. „Kurja hunti ei karda me, ei karda me!” leelotavad nad ülemeelikult. Tühja sellest hundist, põrsad! Lähenemas on hoopis hullem elukas – seapõleti! Tema eest ei kaitse isegi mitte kivimaja.

Inimkonnal vedas, sest kui must surm inimesi niitis, polnud neil „peremeest”.

See, mis Eestis sigade katkuga praegu toimub, on pehmelt öeldes jõle ja pärit otsekui mingist košmaarsest, ülisadistlikust unenäost. Tundub, nagu oleks keegi puhunud sigade jaoks viimsepäeva pasunaid ja käivitanud Armageddoni. Monotoonsed teated selle kohta, kuidas kõikjal Eestis tuhandeid loomi tapetakse, maetakse ja põletakse, toovad meelde Püha Inkvisitsiooni, natside surmalaagrid, julgeoleku eestvedamisel süütult mõrvatute ühishauad ja kõik muud ajaloost tuntud õudused. Tõepoolest, mida muud see kurikuulus mobiilne seapõleti on kui mitte Buchenwald ratastel! 250 000 eurot olevat teine maksnud, tänapäeva teaduse ja tehnika kõrgem tase! See aparaat sobiks imehästi mõnele põrgut kujutavale keskaegsele maalile, ilgete kuradite ja verejanuliste deemonite keskele.


Inimlikule loogikale ja sündsustundele hakkab lihtsalt vastu see kiretu praktika, kus kasvõi ühe haigestunud sea tõttu lendab tulle veel neli tuhat, terve laudatäis nagu kärutäis prahti.

Kujutame ette – kellelgi sureb vanaema ja igaks juhuks maetakse koos temaga ka ülejäänud perekond. Jah, muidugi, ma olen lugenud spetsialistide kirjutisi: pisikud, nakkus… Ju on põletatud maa taktikal omad voorused, kui väejuhid on juba kord sedasi otsustanud. Peab ütlema: inimkonnal vedas, sest kui must surm inimesi niitis, ei kõrgunud nende kohal mingit teisest liigist „peremeest”, kes oleks nentinud: siin linnas registreeriti katkujuhtum, järelikult tapke nad kõik. Ega muidu taudi kontrolli alla ei saa! Inimesed said õnneks katkuga ise rinda pista ja paljud surid, sageli pool või kaks kolmandikku linna rahvastikust, aga siiski mitte kunagi kõik. Mõned jäid alati ellu ja tänu sellele inimsugu säiliski. Mis saab sigadest, kelle eest otsustame meie, seda ma ei tea.

Meenub film „Tuulte pesa”, kus taluperemees Piir saab surma, kuna püüab kuulide käest päästa oma hobust. Ka sigadel olid sel ajal nimed, neid sügati kõrva tagant ning kui saabusid jõulud, otsiti kapist välja pikk puss ja lapsed nutsid. See oli aeg, kui ei tuntud veel tantse ümber seapõleti.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus