Ameerika Ühendriikide aastane majanduslik koguprodukt (SKP) on veidi üle 14 triljoni dollari. Ameerika Ühendriikide riigivõlg on umbes sama, ehk 14,3 triljonit dollarit.

Kuidas on see võlg tekkinud? Enne president Roland Reaganit oli see üks triljon. Võidurelvastumine Nõukogude Liiduga ja Strateegilise Kaitseinitsiatiivi (SDI) loomine, millele N. Liit oma viletsa majanduse tõttu ei suutnud vastata ja mis väga vähese verevalamisega tõi vabaduse kaua kommunistliku ikke all olnud rahvastele, tõstis Ameerika riigivõlga 1.5 triljoni dollari vôrra.

Reagani järglase, president H.W. Bushi ajal suurenes riigivõlg 1.5 triljoni dollari võrra tänu Esimesele Lahesõjale, mis vabastas Kuveidi Iraagi okupatsiooni alt. Ülemaailmne majanduslik surutis lisas sellele oma osa, kuna majanduse kokkutõmbumine vähendab tulumaksude laekumist.

President Clintoni valitsuse ajal lisandus riigivõlale veel 1.4 triljonit dollarit. Kuigi riigi eelarve oli plussides, tehti muid kulutusi, mis riigivõlga suurendasid. Suurimaks riigivõla suurendajaks osutus President George Bush 6.1 triljoni lisamisega riigivõlale 8 aasta jooksul.Peamisteks põhjustajateks olid Iraagi ja Afganistani sõjad ning kaks ülemaailmset majanduslikku surutist ja tulumaksude vähendamine, mis küll majandusele positiivselt mõjus. Bush aga alustas valitsusepoolse raha pumpamisega majandusesse, mida President Obama jätkas.

President Obama on kahe ja poole aasta jooksul jõudnud riigivõlale lisada 2.4 triljonit dollarit. Peamisteks põhjusteks on uue tervishoiuplaani rakendamine ja ebaõnnestunud majanduse turgutamine valitsuse raha paigutamisega mitmetesse majanduse sektoritesse.
Kes on siis võlausaldajad? Ameerika avalik sektor, eraettevõtted, pangad, kindlustusfirmad, pensioni ja investeerimisfondid, osariikide ja linnade valitsused ning eraisikud. Nendele kuulub 3.6 triljonit võlast.
Teistele riikidele kuulub 4.5 triljonit dollarit, nende hulgas Hiinale 1.2 triljonit, Jaapanile 0.9 ja Inglismaale 0.3 triljonit. Ameerika Keskpangale kuulub 1.6 triljonit dollarit. Seda võib võrrelda võlaga iseendale. 2.7 triljonit kuulub Ameerika pensionifondidele (Social Security) ja 1.9 triljonit teistele Ameerika mitmesugustele valitsuste fondidele.
Siinjuures tuleb meeles pidada, et president üksi ei ole võimeline otsustama riigi sissetulekute ja väljaminekute üle, vaid Ameerika Kongressil, Senatil ja Esindajate Kojal on oma tugev sõna kaasa rääkida.

Demokraatide Partei liikmed on ideoloogiliselt häälestatud Suure Valitsuse poolt, kes kodanike heaolu eest hällist hauani hoolt kannab. See toob kaasa pideva surve tulumaksude suurendamisele. Pooled Ameerika kodanikud ei maksa tulumakse, sest nende sissetulekud on alla maksustamise piire. Tipp 5% Ameerika maksumaksjatest maksab umbes poole kõikidest isiklikest tulumaksudest. Eraettevõtluse kasum käib samuti tulumaksude alla. Republikaanide partei liikmed on ideoloogiliselt vaba turumajanduse – eraettevõtluse ja isikliku vastutuse ja võimalikult madalate tulumaksude poolt.

Praegu käib vägikaikavedu selle üle, kas suurendada Ameerika valitsuse laenupiire käesolevalt 14.3 triljonilt ligi 17 triljonile.
Demokraadid ja enamik meediat on piiri ja tulumaksude tõstmise poolt. Kulutame aga raha, mida meil pole! Demokraadid on oma väidete õigustamiseks käivitanud reklaamikampaania, kus näidatakse, kuidas keskealine mees lükkab ratastoolis istuva vanuri koos tooliga kuristikku ja kus kolm inimest, üks vanur ja kaks keskealist vaatavad kaamerasse ja küsivad, kuidas sa julgesid meie pensione ja hüvitusi kärpida?
Republikaanid on aga Ameerika valitsuse väljaminekute kärpimise poolt, kategooriliselt keelduvad tulumakse tõstmast ja põhimõtteliselt ei poolda võlapiiri tõstmist. Selle küsimuse ümber levib palju demagoogiat. Demokraadid väidavad, et kui võlapiiri ei tõsteta, siis Ameerika kaotab oma võlgade kõrge kvaliteedi ehk AAA hinnangu, rahvusvahelise võlakoormuse hindaja Moody ja teiste hindajate silmis, mis toob enesega kaasa paratamatu intresside tõusu ja sellega Ameerika võlgade kallinemise kõrgemate intresside näol.


Olukord ei ole aga siiski mitte nii katastroofiline, kui seda demokraadid väidavad. Tulumaksudest ju laekub pidevalt raha ja see on valitsuse otsustada, millises järjekorras seda kulutada. Nii võib ju esiteks võlgade intresse tasuda, nii et Ameerika võlgade kvaliteedi langust ei tule. Teiseks võib siis pensionäride pensione tasuda, seejärel tervishoiukulutusi ja nii edasi, kuni jõutakse kohustusteni, mida ei suudeta sel kuul katta. Kui aga laenupiire tõstetakse, siis seda probleemi ei ole ja seda tuleb tulevikus lahendada, kuid mida kauem seda edasi lükatakse, seda raskem on seda lahendada.

Imelik on mõelda, et Ameerika vasakpoolsed poliitikud ei saa sellest aru, et lõpuks on võimatu elada aina suurematest võlgadest. Vasakpoolsed survegrupid, ametiühingud, rohelised, enamik meediat, enamik akadeemikuid, jne. on harjunud sellega, et neil on õigus oma poolt valitsuste käest väljapressitud kõrgeid palkasid, hüvitusi ja toetusi saada. Nad ei hooli sellest, et suured riigivõlad on vargus järgmistelt generatsioonidelt, kes peavad need kinni maksma.

Kui aga Ameerika võlgade kvaliteet hinnatakse alla, siis on sellel oma ahelreaktsioon. Mitte ainult ei pea Ameerika siis oma võlgade pealt kõrgemat intressi maksma, mis tekitab suuremaid riigieelarve puudujääke, vaid paljud rahanduslikud organisatsioonid, kellel on ette nähtud, et nad võivad ainult kõrge, AAA-kvaliteediga võlatähti oma fondides hoida, on sunnitud neid müüma, sest nad ei ole enam AAA kvaliteediga. Siis tekib nende massiline müük, mis nende väärtuse veelgi alla viib ning fondidele ja teistele investeerijatele suuremaid kaotusi kaasa toob.

Märkmed: