Selle artikli autor gaider Helje Valter on Eesti Gaidide Malev Kanadas liige, kes kaitses oma gaideri väitekirja teemal „Tanguvorst — eesti rahvuslik toit“ 3. novembril 2002 Toronto Eesti Majas.
Alljärgnev on lühikokkuvõte väitekirjast
Vanasti olid eestlaste peamiseks toiduks leib jt. teraviljasaadustest valmistatud toidud. Viljasaadustest keedetud toitudest oli ehk kõige rahvapärasem toit tangupuder. Vanasti kardeti, et kuri silm võib toitu rikkuda ja nii hakati toitu peitma – tangupuder topiti soolikatesse. Nõnda arenes tanguvorst kõrvuti tangupudruga üheks levinumaks rahvuslikuks pühadetoiduks, mis ei tohtinud puududa pidude ega pühade laualt. Peamine vorstitegemine ja -söömine oli jõulude ajal. Kui jõuluõhtul anti perele vorsti süüa, tähendas see, et jõululapsuke oli tulnud õnne tooma; kus vorstid puudusid, ei olnud õnne loota, vaid kardeti äpardust sigadele ja järgmise aasta viljasaagile.
Valmistati kas verega või vereta, valgeid vorste. Loomatapmine ja verevõtmine olid meestetööd. Naistel tuli harutada ja puhastada soolikad. Seda oskust nõuti tüdrukutelt, sest „kes oskab villast või kotikangast kududa, leiva ahju luuda siduda ja seasoolikaid harutada, see võib mehele minna”, ja muidugi — kes ei oska, ei tohi mehele minna, „sest ta eksib alles seasoolikatesse”.
Vorstipuder valmistati käsikivil või veskil jahvatatud odratangudest. Odratangud keedeti poolpehmeks koos peeneks lõigatud liha- ja pekitükikestega ning rasvaga. Ainete vahekord vorstipudru koostamisel oli täiesti iga perenaise eraasi, öeldi vaid, „ta juba teab, mis hea on”, ühtki retsepti andmata. Vorsti tegemise juures olid tõekspidamised nagu:
• Kui vorsti tehes tangud inimese käsi põletavad, siis surevad lambad.
• Kui tuline tukk hõõrus vastu pulma vorstipudru pada, siis pulmarahvas läks kaklema.
• Kui keegi läks külla, kus parajasti vorsti tehti, tuli tal öelda: „Vorsti tehakse, mauku valatakse, üht lükatakse, mind vaest jäetakse vahele!” Siis ei olnud karta, et külaline vorstid ära nõiuks.
Vorstitäitmise juures kasutati vahendid nagu vorstivale ning vorstisarv ning uuemal ajal plekist vorstilehtrit. Vorsti otsi kinnitati kas tikuga või uuemal ajal seoti niidiga. Tikuga vorst olevat selle poolest parem, et vorsti soojendamisel kõrbeb vorstinahk tiku külge kinni ja see olevat hea krõmpsjas närida.
Kui vorsti soolikad olid täidetud, järgnes vorsti keetmine. Keetja pidi valvama, et vorstid lõhki ei keeks. Et seda vältida esines mitmeid rituaale või kombeid:
• Vorste ei tohtinud kiita.
• Vorsti tegemise ajal ei tohtinud süüa.
• Vorste ei tohtinud teha pehme tuulega ega sula ilmaga.
• Vorsti tegemise ajal ei tohtinud rääkida.
• Ei tohtinud vorsti teha võõra nähes.
• Vorstipaja alla ei tohtinud puhuda siis pidid vorstid lõhki keema. See ütlus on küll ebausu kommete hulka arvatud, kuid seda saab lihtsalt seletada sellega, et vorste pidi keetma tasasel tulel, paja alla puhudes lõi tuli lõkkele ja vorstid keesid lõhki.
Keenud vorstid tõsteti jahedasse ruumi lauale jahtuma või tahenema. Peale jahtumist hoiti vorstirõngad niisuguses kohas kus kassid, koerad ega hiired kallale ei pääsenud. Enne söömist küpsetati vorstid kas ahjukerisel või ahju põrandal. Küpsetatud vorstid murti parajateks tükkideks, võeti pihku, hoiti tiku kohalt kinni ja kasteti rasva sisse.
Vorste tehti harilikult nii palju, et jätkus ka jagamiseks teistele — naabritele, sugulastele, suvisele külakarjusele ja vaestele. Naabertalu rahvale ei antud vorste mitte kätte, vaid pandi luua otsa või tehti õlgedest inimese kuju ja pandi sellele vorstirõngas kaela. Siis võeti tehtud kuju koos vorstiga ja viidi naabertalu ukse taha. Leidub ka mõningaid teateid vorstimaksust kirikuõpetajale.
Suure levikuga pühade-eelne nali oli vorstipaindepaku otsimine, mille peal pidavat vorsti kõveraks painutama. Vorstipainet ei mindud üksnes otsima, seda viisid külapoisid ka sinna tallu, kus parajasti vorsti tehti ja kus nad vorstipainde (hobuserangid, vanad rattarummud jne.) vorstitegijale kaela viskasid. Selle eest said nad valmis vorsti. Esines ka nn. vorstipainde vedamist. Õlgedest keerati suur jäme vorst, määriti tõrvaga ära ja tõsteti kepi abil reele. Peremees või sulane sõitis ligemasse tallu ja vorst visati nii, et viskajat ei nähtud, üle ukse, pühadeks küüritud põrandale, mis talu naisperele suurt pahameelt tekitas. Kelle majja vorst oli visatud, pidi omakorda „vorstipainde” järgmisse tallu nähtamatult uksest sisse viskama. Nii see kordus mitu päeva järjest. Visati ka vorsti, mis oli mitme meetri pikkune täispuhutud ja otstest kinniseotud soolikas. Kes suutis teisele enne seda „vorsti visata”, osutus eeloleval aastal ümbruses virgemaks.
Vorst ja vorsti tegemise vahendid on andnud ainet mitmele Eesti mõistatusele:
• Pajas keedetud, kerisel küpsetatud, ei kõlba koeralgi süüa. (vorstitikk).
• Metsas kasvab, koju tuuakse, pajas keedetakse, ahjus praaditakse, lauale pannakse, maha visatakse. (vorstitikk)
• Nahkait, puulukk? (vorst)
• Nahkne tuba, odraivad sees, puupöör ees? (vorst)
• Öösel soolik, päeval vorst? (sukk)
• Suure kõhuga ema, kõvera seljaga isa ning käänlevad, väänlevad tütred. (vorstikatel)
Sama laia levikuga kui vorstid ise, on ka sõimu- ja pilkenimed ühenduses sõnadega vorst ja soolikas. Laiska ja pikaldase iseloomuga inimest nimetati laiskvorstiks, vedelvorstiks või venivorstiks. Oli juhuseid, kus terve vald või küla langes sellise pilke alla, näiteks „vorsti vald”, „nä kus Haeska vorstikari”, „Vigala vorstid”, „Kurese kukesoolikad”. Valevorstiks, libevorstiks või libasoolikaks nimetati valejuttude levitajat. Kahekeelse ja silmakirjaliku inimese kohta öeldi: „Igal asjal on ots, aga vorstil on kaks”.
Vorsti ja soolikat on ka tarvitatud mitmeks võrdluseks nagu „oli kägaras koos nagu vorst”; “kutsumata külaline, keetmata vorst”. „See sinul nagu koera kaelas vorst,” öeldi inimese kohta, kes ei osanud oma uut asja hoida.
Unenäod vorstikeetmisest tähendasid teadmata külaliste tulekut. Kuid unenäod vorstidest võisid tähendada ka halba, nagu haigust, pahandust või loomade äpardust.
Kui unenäod vorstidest on halvad, siis unistada vorstidest võib alati. Nendest on aastate jooksul eestlased unistanud, ükskõik kus nad jõuluajal ka maailmas viibinud poleks — kodutalus, vangilaagris või põgenikuna välismaal.
Üks sõdur kirjutas, et jõulutoitudest hoitagu talle „toop õlut ja toll vorsti”, seni kuni ta koju jõuab.
(Kasutatud allikmaterjal: „Vorstid”, Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat VI II, 1932.)
TANGUVORST – EESTI RAHVUSLIK TOIT
Eestlased Kanadas | 18 Dec 2002 | Helje ValterEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
