TÄNA 30 aastat tagasi. 6. osa (3)
Täna 30 aastat tagasi 07 Feb 2018  EWR
    Trüki   E-post   FB     
TÄNA 30 aastat tagasi. 6.
 - pics/2018/02/51123_001.jpg

Eesti Loomeliidud ja Eesti avalikkuse muutus 1988 – 2018
Maarja Pärl Lõhmus

6. Eesti on koht,
Tartu Rahu aastapäeval vaatame ja mõtleme Eestile kui maailmas iseseisvale riigile eriliselt.

Sellel päeval on tähtsad riiklikud austusmärgid, aga ka väiksed lilleõied Poska pronkskuju ees või ka eestimõtte vedaja 20. Sajandi algul Villem Reimani sünnikohas Halliste jõe ääres Tipu külas Pauna (Paohaua) talus või Juhan Liivile mõeldes: ükskord on Eesti riik.

Eesti riik on koht.
Eesti kultuuri kese on Eesti riik.
Maailmas on veel hulk suure väärtusega tegutsemise ja mälu kohti, mis on Eesti.

Eesti on koht, on Eesti identiteedi, mälu ja järjepidevuse kandmise koht.
Nendel kõigil on väga suur väärtus Eesti riigi ja Eesti kui koha tugevdamisel.
Kas me kujutaksime ette, et näiteks hakataks likvideerima Holokausti muuseume??

1939 kirjutas Anton Hansen Tammsaare, “Tõe ja õiguse” autor: Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri. oma omapära vastu.
Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või keegi meid aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab või nagu suits, mis hajub ilmaruumis (Tammsaare ‘Truudus’)

Igapäeva kiiruses või karnevalis on vahel raske tajuda, mis eesmärkide nimel me tegelikult askeldame ning mis on tegelikud põhiväärtused.

Tänapäeva karnevalilikus maailmas võivad põhiväärtused viia segadusse: kuidas mõtled maale ja kohale ja identiteedile, KUI domineerivaks eneseväljenduseks on small talk ja permanentne naeratus?!

Kas mõtleme, et Eesti on meie koht, mille eest on rängalt makstud.

Eesti on Eesti tsivilisatsiooni keskpunkt maailmas – Eesti on kultuuri-ime koht ja kõik kohad maailmas, kõik Eesti majad maailmas on Suur Ime, mida saame austada võidelnud põlvede innustusest jõudu ammutades.

Nagu me ei taha, et Eestist kujuneks miski muu, EI-EESTI – väljarände inimtühi toorainemaa EU perifeerias. Isegi vaenlase õudusunenäosse ei taha, et Eesti kohaks ja kohalikkuseks jääks loodusvararessursse väljakaevandav maa ja selle maa orirahvas.

Nagu me tahame, et Eesti mälu kestaks ja kannaks igavesti seda kohta – Eestit, nii tuleb meil kõigil ja igaühel selle heaks teha kõik, mis igaühel võimalik.
Me ei saa olla ahned, aga me ei saa loobuda SELLEST Eestist, Eestist kui sellisest kohast maakeral. Eesti sellisest identiteedist.

Meid ei saa sundida ega meelitada selleks mitte keegi, kui me ise ei loobu iseendast – kui me rahvana ei taha olla laiali paisatud liivaterad või suits selles kohas, Eestis.
*

30 aastat tagasi Eesti NSVs oli keelatud Eesti kui nimi, ‘Eesti’ kui koht on olnud tabu:
keelatud olid ‘eestlane’, ‘Eesti Vabariik’, lihtsalt ‘Eesti’ isegi loodusraamatus, kus see asendati pealkirjadega ‘Eesti NSV linnud’, ‘Eesti NSV imetajad’, ‘Eesti NSV kalad’, ‘Eesti NSV kahepaiksed, roomajad’ (see fakt oli absurdimärk, aga mitte nali).
Näeme, et Eesti koha loodus oli koloniseeritud.
Ka Eesti kohta levis mitšurinlik deviis: Me ei vaja looduselt armuande, me võtame nad!

Samal ajal puudus Eesti kui KOHA kaart, Eesti kaart oli salastatud. Kasutusel olnud Eesti NSV kaart oli meelega tehtud vigadega.
Igasugune kaart on aga teatavasti mõtlemise korrastamise ja planeerimisalus.

Oma koha kaarti keelamine on märk selle ‘koha’ likvideerimisest avalikkusest, identiteedist, teadvusest.
Torontos kuulsin, et Eesti NSVst käinud külalised soovisid Toronto Eesti Maja poes Eestisse kaasa osta just Eesti kaarti, lootuses, et seda piiripeal ei konfiskeerita.

Loomeliitude pleenumil oli suuri raskusi Eesti kui koha määratlemisel, koha nimetamisel, Eesti defineerimisel.

1988. aasta pleenumi kõnedes näeme, kuidas kultuuriline Eesti vajab reaalsust – reaalset Eestit, et olla mentaalselt, vaimselt ja hingeliselt ja materiaalselt üks, ühtne ja identne iseendaga.

Eesti uuestimääratlemine kohana oli loomerahva koosoleku võimas manifestatsioon.

Üks ring on jälle täis – Eesti on uuesti jõudmas postmodernsesse järku, sellisesse aega, kus moderniseerimise ja rahakultuse perioodile järgneb kultuuri, kultuurikeskuste ja pärandi kui kapitali tõstmine finantskapitalist kõrgemale.

Õieti tõeline kapital ongi jälle KOHT ja selle koha tõelisus: maa – kultuur – kultuurikeskused – kultuuripärand.

Kuidas jääme kohana püsima maailma rahvaste ja kultuuride perre?
 
    Trüki   E-post   FB     

Kommentaar:

 

Ära postita roppusi, ärireklaami, autorikaitse alla kuuluvaid materjale või teksti mis halvustab põhjendamatult teisi isikuid. EWR jätab endale õiguse kustutada mistahes kommentaari. Kommentaarid esindavad kirjutaja isiklikke seisukohti.
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 21 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek
Feb 25 2018 - igas kodus
Kooslaulmine EV100
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus