Kui enamlased 1918. a. novembris alustasid pealetungi Narvale, ei olnud äsjamoodustatud Kaitseliit suuteline neid piiril kinni pidama. Järjest ähvardavamaks muutuva olukorra tõttu otsustas Eesti Ajutine Valitsus kiiresti taastada kaitseväe. Kuid kaitseväge ei hakatud looma mitte mobilisatsiooni abil, vaid seda otsustati teha vabatahtlike värbamise teel. Kuigi sõjaväelaste ringkonnad soovitasid valitsusel välja kuulutada mobilisatsiooni, jäi Ajutine Valitsus oma otsuse juurde. Küll aga pandi sundmobilisatsioon kehtima ohvitseride ja sõjaväeametnike suhtes, kes pidid ilmuma oma endistesse väeosadesse ja Tallinnas asunud ohvitseride reservi.