Armilde Meiusi,
Ehatare elanik

On varajane hommikupoolne aeg, uni on läinud, vaatan aknast välja, mul on hea väljavaade õue esikülge. Näen, kuidas pilvesambast kerkib kuu, kuid see polnud too sõbralik kuu, mis suve õrnas õhus oma valgusvaipa kudus. Tänahommikune näeb nii külm ja ülbe nagu maksunõudja, kes on otsustanud saadud valjuse eest hakata sisse nõudma.

Aeg läheb edasi ja valguskiired tungivad läbi pimeduse külma hommiku. Akendel õitsevad juba mõned päevad jäälilled ja telefonitraatidel hoiab paks lumekord oma tasakaalu. Hommikuti veel enne koitu kostab õues lumerookija labida kraapimist vastu kiviteed. Aegajalt hakkavad juba õues sõitma varasemad tööletulijad, näod villaste sallide-mütside sisse peidetud, ainult ninaots ja põsed külmast punased nagu oleks mõni maalrisell möödaminnes pintsliga seda tupsutanud.

Päev on jõudnud juba täishommikusse ja söögisaalis on igaüks istunud oma kohale. Teatud laua ümber ootamas naerusui toidukandjad pudrukaussidega. Veel tuleb üks meie suurest perest, hiljavõitu noorepoolne vanahärra, ta tuleb alati rõõmsa hommikuse tervitusega, mis kõlab üle saali selliselt, et meie kõik saame tervitatud, ehk see küll on mõeldud ainult ühele oma lauanaabrile, ja nii alustab Ehatare suurpere oma igapäevaste üritustega, mis Roosi on jõudnud tahvlile üles märkida ja neid on mõnel päeval päris palju. Võimalusi mitmesuguseid — kes kuskile: võimlema, sauna, juuksuri juurde või istub kaminasaalis ja naudib meeldivat muusikasaadet seni, kuni pea vajub seina või kõrvalistuja õla najale. Igaüks valib omale ajakohase, vajaliku tegevuse või ajaviite.

Kiire on meil kõigil, lift saeb päeva läbi ülevalt alla ja alt ülesse kuni õhtu hiljani.

Õhturahu saabudes vaikib ka jutuvada ja koridorid jäävad tühjaks ja vaikseks.

Head und!

Märkmed: