Lahtimõtestatult tähendab see kuni 1944. aastani Tallinna keskkoolides õppinute traditsioonilist pidulikku jürikuist kokkutulekut Torontos. Pean endale suureks auks osaleda sellel huvitaval kooliüritusel juba mitmendat korda. Mulle on see elavaks ja ainulaadseks õppetunniks eesti kooliloost.

Erinevatel ajastutel ja tingimustes samades Tallinna koolides õppinutel on üksteisele ja üksteisega midagi jagada.

Meie kirjandusloost väärivad erilist tähelepanu kaks eesti koolielust kirjutanud kirjanikku. Oskar Luts jääb ületamatuks oma Paunvere kooli lugudega 20. sajandi algaastaist. Keskkooli elust Tallinnas, ennesõjaaegses Eesti Vabariigis on pajatanud Jaan Kross oma romaanis „Wikmani poisid“ (1988). Asja teeb põnevaks see, et mitmed nn Wikmani poisid istuvad reipaina meie Toronto kokkutulekutel. Krossi romaani põhjal väljendas tollane koolidirektor end nii: „.. Ja seda ma tahan teile ütelda: meid, eestlasi on niivõrd vähe, et iga eestlase siht – või vähemalt iga Wikmani poesi (poisi) siht – peab olema surematus!...” Küllap püüdis tollane kool igasse nooresse sisendada midagi samalaadset. Seda näen ja tunnetan oma vanemate koolikaaslaste nägudel ja eludes. Täname teid hea eeskuju eest!

Ja siin nad istuvadki Eesti Maja kristallsaalis laudades koolide kaupa! Laudu on üheksa. Tosin Tallinna keskkooli on esindatud 56 endise õppuriga, lisaks kutsutud külalised. Suurima esindatusega on väljas Lenderi Gümnaasium 10 osalejaga.

Korraldava komitee esimees Udo Robi tervitab kõiki 22. kokkutulekul. Saima Varangu lisab päevakohase luuletuse ja tutvustab noort lauljat Aleksandra Isbergi. Aleksandra on täna siin koos oma ema ja isaga. Isa Ülo annab ülevaate Aleksandra õpinguteest. Sellest selgub, et ta õpib just gümnaasiumi viimases klassis. Pianist Asta Balstadti klaverisaatel esitab Aleksandra neli soololaulu klassikast ja eesti muusikast. Viimase lauluga „Kui mina alles noor veel olin” palutakse kõigil kuulajatel liituda. Soojast aplausist võis välja lugeda tänu esitatu eest ja edukat arengut muusikapõllul.

Pastor Jüri Puusaagi paluti pidada söögipalve ja „rääkida ka veel muust”. Käsitluse all olid mõtted õpetajatest ja õpilastest. Kõigi meie kunagised õpetajad on lahkunud. Ka elu kuldseis aastais tunneme vajadust õpetaja järele. Meile kõigile on kättesaadav üks Õpetaja – Jeesus Kristus.

Maitsva piduliku „koolilõuna“ korraldas taas väsimatu Ülle Veltmann oma abilistega.

Lisaks meeldivale keskustelule tegime Johannes Tanneri kaamera vahendusel ringreisi vanas armsas Tallinnas. Eesti Sihtkapitali projektsioonitehnika aitas pildid teha kättesaadavaks suurele publikule. Saima Varangu esitatatud luuletused lõid haruldaselt meeldiva tausta piltidele. Laudadele varutud laululehed andsid võimaluse ühislauluks.

Paaritunnine koolipidu lõppes sooviga taas kohtuda. Kas seame suuna 25. juubelile?

Märkmed: