TALLINN – TORONTO – TALLINN
Arvamus 08 Dec 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
(essee – mõtisklus)

HINDREK PIIBER

Kanada valitsuse Eestile viisavabaduse kehtestamine oli Praha lennujaama passikontrolli tütarlastele ilmseks üllatuseks. Neiu lehitses passi, küsis siis oma slaavi-inglise keeles, kus viisa, millele meie vastasime soliidse väärikusega oma eesti-inglise keeles, et oleme nimelt eestlased, kes teatavasti ei vajagi viisat. Vähemalt Torontosse reisimiseks.

Neiu pidas paarilisega nõu, see klõbistas arvutit ja siis ütlesid nad ühel häälel ja teatava dramaatilise pingega, et jah, tõepoolest, kuna te olete eestlased, siis…

Ka Toronto lennujaama idamaise silmalõikega neiu heitis kiire pilgu arvutile, enne kui meie reisipassi vastava pitsati lõi. Mis lõppude-lõpuks tähendab küll ainult seda, et mõnel suurel on korda läinud ka vähemaid vendi märgata, läks aega mis läks.

•••

Toronto võttis meid lubatud sooja ja punavärvilise indiaanisuve asemel vastu kõige ehtsama Eesti sügisega — kolm soojakraadi, kohati lund ja veidike vihmakest, tinahall pilvedealune hämarus. Kohalik rahvas lohutas meid üksmeelselt, et selline asi saab juhtuda küll vaid umbes täpselt iga paarikümne aasta takka ja et nähtavasti just nüüd on see saatuslik aeg käes. Meil muidugi süda rahul — on ikkagi igas ilmakaares loodud maarahvale sobivad tingimused!

Linn ise aga jätab esmakülastajale ja eriti sellele, kes juhtumisi on arhitekti-koolitusega, esimesel pilgul ehk sissesõidul lennuväljalt kesklinna üsna kaootilise mulje, umbes nii nagu lastelaulus „Jookse, jookse, hüppa“. Linnaruumi arendajatel on õnnestunud aegade jooksul kujunenud ühtlase madal- tiheda hoonestuse sisse teatava rütmiga pikkida tohutuid taevakõrgusi korterelamuid, mille rõdu- ja loggia-motiivid kohati vägagi meenutavad tuttavat Tallinna Lasnamäed. Kuid nagu ütleb laulusalm — ei ole üksi ükski maa!

Linnaga lähemat tutvust tehes leidsime aga palju meeleolukaid elu-ja ärikvartaleid ja tänavaid, kus kõnniteid ääristavate suhteliselt madalate ärihoonete tagust ilmestab arhitektuurselt vägagi eriilmeline kõrgem massiiv. Leidub näiteid suurejoonelisest ja ilusast bürooarhitektuurist.

Linna ärisüdamiku moodustav võimas kõrghoonete, et mitte öelda pilvelõhkujate kvartal koos oma järveäärse promenaadiga on tagasihoidlikult väljendades muljetavaldav. Või täpsemini — lausa suurepärane, kusjuures seninähtud suurlinnadest erinevalt Toronto kõrghoonestus paikneb kuidagi niimoodi, et ei ahista ega pressi jalakäijat. Toimib mingi salapäraselt tunnetatav inimlik mastaap, osavalt loodud kolmemõõtmelisus, vana ja uue oskuslik sidumine.

Üllatuseks oli ka Kanadas ja eriti Torontos tegutsevate eestlastest arhitektide rohkus.

Seega ei tasugi nii väga imestada Toronto-nimelise linna hea arhitektuurse kujunduse tekkimist — puha meie meeste töö! Tulemuse mitmekesistamise huvides anti, tõsi küll, uue raekoja tellimus soomlasele, kuid eks seegi see näita teatavate sugukondlike sidemete tähtsust linnaehituses.

Omaette vaatamisväärsuseks Skandinaaviamaade ja Eesti maitsevööndis kasvanud arhitektile kujunes Toronto ühepere-elamute kvartalite vaatlemine. See sambakeste, erkerite, katuseuukide ja balustraadide küllus võtab kindlasti ka kõige pealiskaudsema ja ükskõiksema vaatleja hingetuks. Omanik on nimelt ehitanud kerge puitsõrestiku, katnud selle kiudplaatidega, pannud vahele midagi kunstvatitaolist ja siis lasknud oma fantaasial vabalt vohada. Ta on välisküljed katnud meie paekivi-sarnase vooderdisega, ehitades rohkesti kõikvõimalikke pidulikke peaväravaid, nurgatorne ja laskeavadega kindlusemüüri-taolisi otsaseinu. On peaaegu kindel, et paljudes nende lossitaoliste ja kindlusesarnaste ehitiste nurgatornides elavad Rapuntselid, kes oma raudrüüdes rüütleid ootavad, salapärastes ristikäikudes kummitab ja garaazhideks maskeeritud tallides hirnuvad sõjaratsud.Täiesti teadlikult on tänapäevaste võtete ja sisustusega loodud keskaegse kindlusearhitektuuri paroodia.

Ega pole siis ime, et kohaliku juhtiva eestlasest arhitekti ja ühistegelase abikaasa Leida neid ehitisi tabavalt monstermajadeks nimetas. Kuid igal maal ja majal omad kombed, ega meil ikka vist sobi oma ilmavaadet kõikjal selleks ainsaks ja õigeks pidada?

Hingelise tasakaalu saime tagasi alles arhitekt Tampõllu elamuga tutvudes. Õnneks ja suureks kergenduseks selgus, et Toronto äärealadel leidub monstermajade vahel siiski küllaldasel hulgal kauakestvat ja ilusat arhitektuuri.

Siinkohal tuleb tunnistada, et ka meil tagasihoidlikus Eestis on omad monstermajad. Selliste imeelukate koondumisi Tallinna ümbruses on rahvasuus hakatud Lollide-küladeks kutsuma. Tundub, et sedatüüpi ehituskunstiga täidetud nähtuste levik on parasitaarse iseloomuga ja väga nakkusohtlik, ei ole siin tõkkeks ei piirid ega ookeanid.

Teatavaid kõhklusi ja kahtlusi tekitab muidugi Kuningliku Ontario Muuseumi poolelioleva laienduse arhitektuur. Kontrast vana ja uue vahel on niivõrd sihilik, et tulemusele hinnangut anda on kui mitte võimatu, siis ometi lausa riskantne. Kuna mitmed arhitektuurse ja teostusliku käsitluse poolest analoogsed ehitised Euroopas, näiteks Bilbaos või siis Mannheimis on tänaseni jätkuva arutluse objektideks, siis oletan, ega kõnesoleva lahendusegagi teisiti lähe.

(Järgneb)
Vaata veel:
Tallinn-Toronto-Tallinn (2)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus