(essee – mõtisklus)


HINDREK PIIBER

Kas kahe nädalaga on üldse võimalik saada mingit tõepärast pilti ühest tõelisest suurest linnast? Päris kindlasti arvan, et ehitiste ja monumentide kirjeldamisega tuleme küll kuidagi toime, kuid üht maad, tema inimesi, nende rõõme ja muresid on võimalik kirjeldada ikkagi ainult palju pikema kohaloldud aja jooksul. Kui siiski.

Aga mingeid võrdlusi kipub reisimees ka kahe kohaloldud nädala muljetest tegema. Millised oleksid siis Toronto ja Tallinna või koguni Kanada ja Eesti sarnased jooned? Alustagem võrdlusi inimestest: mõlema maa põlisrahval on seljataga äärmiselt probleemiderohke minevik, tulevikuväljavaated ei ole kaugeltki selged. Kavandatav sisserände maht võib anda mitte ennustatavaid tulemusi.

On koski ja jugasid meilgi: Narva, Keila-Joa, Valaste või Jägala erinevad maailmakuulsast Niagarast vaid suuruse poolest — no oma 10 korda, mis see siis ikka ära ei ole!

Värvilise klaasiga kaetud pilvelõhkujaid on meilgi, ainult umbes oma 100 korda vähem ja 10 korda väiksemaid. Aga ikkagi.

Kohviku ja kaugelevaatamisega teletorn on Tallinnaski, ainult et Toronto omast 10 korda väiksem.

Ka järv ja lennuväli on meil Tallinnas täiesti olemas, kuigi märgatavalt väiksemad, aga ümber meie Ülemiste järve korraldatakse igal aastal populaarseid tervisejookse, eks proovige ümber Ontario joosta! Niimoodi.

Maailma pikim tänav olevat Yonge. No mõõtkem korraks siis ka Pärnu maantee pikkust, mis teatavasti algab Tallinnas Viru väljakult, lõpeb aga Berliini Alexanderplatzil!

Aga vaat, metrood meil tõesti ei ole, pealegi nii mugavat, käepärast ja hästitoimivat kui Torontos. Selle eest on meil olemas palju pikkade aastate jooksul antud lubadusi hea allmaa-raudtee ehitamiseks, mis küll rohkem kui pool maad sõidaks hoopis maa peal. Hiljaaegu kuulsime järjekordset arutelu niisugusest pooleldi maa-alusest, kuid kaunis kiiresti liikuvast trammist. Noh, hea mees, kes lubabki.

………………………..

Lahkusime Torontost üpris segaste tunnetega — tore ja sõbralik linn, puhas ja hoolitsetud, aga kas ka meiesugustele väikese maa ja tillukeste linnakestega harjunutele sobiv? Ma mõtlen, alaliseks elupaigaks?

Aga kümned tuhanded meie omad elavad seal ja tundub, et hästi elavad. Teevad tublisti tööd, võibolla on Toronto eestlaste silmaring mõnes mõttes märgatavalt avaram kui meil seal Soome lahe tuulisel kaldapealsel. Küllap see meie silmaring ajapikku laieneb, aga töötegemist võiks ikka torontolastelt õppida küll — kui kõik niimoodi tööd rabaksid, nagu näiteks tuttav Toronto pagarmeister, lööksime Eesti õige lühikese ajaga lausa läikima.

Õppida tuleks tõesti palju, alates näidetest, kuidas tõeliselt suur linn on osanud oma ülikeeruka hiigelliikluse nii kenasti käima saada, et kõik ilma eriliste pingutusteta teedele ja tänavatele ära mahuvad. Või uurida, kuidas ikkagi on võimalik linnakodanike suhted muuta silmnähtavalt headeks, et kogu linn tundub olevat kaetud mingi sõbraliku auraga.

Võtsime reisilt Torontosse koju kaasa mõned ebatavaliselt punased vahtralehed, milliseid võib näha ka Kanada lipul. Võtsime kaasa ka erilise tundeliigutuse, kui Peetri kiriku õpetaja palus kogudust palvuse keskel mõttes oma kauge kodumaa poole pöörduda, maestro Toi orelil vaikselt rahvushümni esitades. Selle hetke tähendus on mõõtmatu — äkki tunned, milline väärtus on juhtumil olla sündinud eestlasena.

Tundub, et siia Kanadamaale ja Toronto linna on põhjust ja vajadust kunagi uuesti sattuda.

Märkmed: