TALLINN – TORONTO – TALLINN (2)
Arvamus 22 Dec 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
(essee – mõtisklus)

HINDREK PIIBER

Täiesti juhuslikult sattusime meie Toronto-külastuse ajal Tartu College'i-nimelises eestlaste koondumiskohas korraldatavale Eesti dokumentaalfilmide festivalile. Vaatajaid, kes ühtlasi omamoodi festivali zürii moodustasid, oli sobivalt palju, et mitte öelda rohkesti ja kes siis ka küllalt asjatundlikult filmide paremusjärjestuse määrasid.

Kinosaalis etenduse vaheaegadel saalis ringi liikudes, tutvusi ja sõprussuhteid luues ning ülimalt häid kohalikke pirukaid maitstes kuulatasin teraselt meie armsa emakeele kasutamise nüansse ja ingliskeelses keskkonnas elamise tekitatud keelelist omapära. Mis parata, elamine võõral maal on oma jälje jätnud ja seda kindlasti rohkem nooremale rahvale. Mõnikord kasutati ka omavahelises vestluses inglise keelt, nähtavasti nii oli lihtsam keerulisi asju klaarida. Vanamehed põrutavad aga oma endise kodukandi murrakut edasi, lausa ladusalt ja mönuga.

Suhtun ülima tähelepanu ja nõudlikkusega eesti keele, mis teatavasti on ju maailma kauneima kõlaga keel üldse — kasutamise küsimustesse. Oma kasvatuse, koolituse ja ümbruse tõttu loen eesti keelt ühe väikerahva ülimaks varanduseks, mille kõrval isegi silmatera hind kahvatub.

Seetõttu olin tõsiselt ehmunud, kui Eestist pärit lektor oma parasiitsõnadest ja väljenditest kubiseva, nadi lauseehituse ja eriti viletsa eesti keele hääldamisega püüdis kannatlikku ja ülimalt heatahtlikku kuulajaskonda harida ning valgustada, vürtsitades ettekannet nõukogude- ja stagnaaegsete mõistetega. Ja seda kaugel võõral maal, kus eestlaskond teeb ülejõu käivaid pingutusi emakeele kui niisuguse säilitamiseks! Rääkimata hinnangute andmisest nn nõukaaegsele sõnavarale üldse.

Kuid festival kulges, vaatamata teatavatele tehnilistele ebaõnnestumistele oma rada; rahvas sai, mida ootas, õnneliku käega loosivõtja samuti ja tõenäoliselt on selline ühine filmide vaatamine ja hindamine muutumas nähtuseks, mida mõne aja pärast isegi traditsiooniliseks võib nimetada.

•••
Toronto eestlaste keskel viibides taban end küsimuselt, kes oli ometi see, kes esimesena kasutas väljendit „välis-eestlane”? Siin on ju selgesti näha tahet laia ilma sattunud keeruliste saatustega eestlaste kuristikusügavuste erinevuste kinnistamiseks.

Meie siin kodus need päris ehk „kodu-” ja nemad seal kusagil need mitte päris ehk siis „välis-”! Niimoodi harjutati idast sissepressinud ideoloogiale tuginedes üht rahvakildu maast-madalast eraldama terasid sõkaldest ehk teiste sõnadega — korraldati eriti salakavalat ja kaugeleulatuvat ajupesu.

Kuid ega need seal „väljas”, nimelt lääne pool ka aega tühjalt raisanud: sain Torontos elavalt sõbralt paki mulle tundmatuid ajakirju — omal ajal Rootsimaal ilmutatud VABA EESTI nimelist. Läbi mitme numbri arutleb ja mõistab ajakiri tõsimeeli hukka need eksinud hinged, kes Eestile kõige pimedamatel aegadel võtsid riski kodumaad külastada ja võibolla vähekegi valgust ja lootust viia. Ikka toimis see meie ja teie eestlasteks jagamine, nagu oleks just see külastus toonud kaasa mingil moel okupatsiooni tunnustamise ja põlistamise. Seda ajal, kui kodus oodati nagu taevamannat teatavaid lohutavaid sõnu!

Kas nüüdseks ehk on saabunud see õnnis aeg, kus päriselt ja alatiseks kaob vahetegemine nende „kodu-” ja „välis-“ eestlaste vahel? Piirid on ju avanenud, vajadus viisade järele kadumas. Kui nüüd mõtlemisviisis ka kuidagimoodi muutusi saaks tekitada – et ühed head eestlased ometi ju kõik!

Raskelt ja vaevarikkalt rõhub meie teadvust aga termin „idaeestlased”. Ei taheta, ja justkui pole nagu sünnis seda nähtust pikemalt vaadelda. Kuid — olemas ta on ja pärastsõja-aegsetel põlvkondadel ei taha kuidagi meelest minna need ümberkasvatatud hübriidinimesed, kes meile saadeti ja kellel oli ainult kaks tõelist eesmärki siin ilmas: täita vastuvaidlematult punakomissaride mistahes käsku ja tõendada oma Eesti-vaenulikkust igal mõeldaval viisil.

Aga see on juba hoopis teine teema, mis käesolevaid mõtisklusi rahulikust ja inimsõbralikust Toronto linnast ei tohi kuidagi hägustada. Loomulikult ei kao seegi teema kusagile ja tahan südamest loota, et ta omal ja sobival ajal ka üles võetakse. Eks siis näe.

Pikalt reisilt tulles, kus ikkagi kaks korda läbiti pool gloobusepikkust teed, on igati sobiv ja isegi vajalik endalt küsida: milline oli siis see retkelt saadud sõnum või näiteks, mida vastaksime esimesele küsijale, et kuidas seal ka üldiselt oli?

Vastamist alustaksin umbes niisuguse jutustusega: Ontario muuseumi fuajees nägime hommikupoolsel ajal nähtavasti õppetööga seoses muuseumi toodud Toronto koolide nooremate klasside õpilasi. Pidades silmas, et Eestis elab üldse umbes kümmekond mustanahalist inimest ja et Tallinnas õpib paarkümmend Hiina üliõpilast, oli nähtud pilt meie jaoks ikka tõsiselt üllatav küll.

Nimelt absoluutselt musta valgehambulise tütarlapse käest hoidis kinni, nagu lapsed ikka, eestlase välimusega valgepäine poisike, ümberringi mitmesugused idamaised näod segamini valgetega ja kogu see seltskond sõbralikult ja üksmeelselt sädistamas — see ongi Torontost saadud sõnum.

Muidugi oli meil, valgest Eestist tulnutel, üsna harjumatu see meid kõikjal ümbritsev rasside ja rahvaste segadik, kuid sellist endastmõistetavat heasoovlikkust, vaatamata sinu nahavärvile, päritolule või välimusele nagu Torontos näha on, ei kohta kahjuks kõikjal.

Tänaval, allmaaraudtee vagunis, kusagil söögikohas — tõesti igal pool, kus liikusime või olime, nägime ühtlast, teeskluseta ja omakasupüüdmatut sõbralikkust.

Ehkki oleme kodumaal viimase 15–16 aastaga tohutuid muutusi läbi teinud, tabad Tallinna tänavatel ikka seda möödunud ajastust pärit mossis nägu või ükskõikset ja tigedat silmavaadet — umbes nii, et jätke mind rahule, ma ei taha teist midagi teada!

Karta on, et meie minevik oma varjude ja kohalolekuga ei lase veel mitut põlvkonda avameelselt igale vastutulijale silma vaadata ja heasoovlikult naeratada.

Kuna kandsin käisel meie rahvusvärve, pöörduti päris tihti küsima, et kust ja kuidas. Tõmmu suveniirikaupmees, ilmselt kusagilt Aafrika põhjaosast, ütles vastusele, et Eestist, sügavmõtteliselt: ahah, Baltikumist ja te ju koos Latviaga ei taha enam kunagi tagasi sinna Vene alla. Never, ütles ta! Nõustusime — never, never!

Militaarmaterjalide poes uuris kaupmees vargsi maailma lippude tabelit ja kui leidis otsitava, ütles siira äratundmisrõõmuga — Estonia! Ei ole me sugugi nii tundmatud, vähemalt siin Torontos mitte.

Vaata veel:
Tallinn-Toronto-Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus