Kristjan Randalu kvartett esines kodupubliku ees "Kristjan Randalu ei ole dzhässmuusik. Ei, ta on palju enamat. Ta esindab intelligentsete muusikaisiksuste põlvkonda, kellel on õnnestunud ennast vabastada karjuvate dzhässitõe-kuulutajate survest, kes ei taha aru saada, et dzhäss on veel ainult üks murdosa muusikaliste uuendusplatvormide hulgas. Pigem tõestab ta, et oma hääle otsimine peaks viima omanäolisuseni, millest praegusel ajastul suur puudus näib olevat ja mis parimas (dzhässi) mõttes vabaduse tagab.
Kristjan Randalu jutustab oma lugu – ühte eesti dzhässi lugu, ühte dzhässilikku lugu Eestimaast, ühte idalugu dzhässimaalt? Võib-olla seda kõike, aga igal juhul tunnen ma tema erakordse muusikalise jõu ja hääle kohe ära, kui ta mängib – nagu teiegi. Ikka ja jälle."
Nõnda kirjutab Saksamaa staar-trompetist Till Brönner Kristjan Randalust tema 2004. a. ilmunud Solo Piano-CD "Confidance" bukletis. Paremini oleks võimatu alates 1988. a. Karlsruhes elavat Kristjan Randalut ja tema loomingut iseloomustada.
Ühes aastaid tagasi toimunud vestluses Kristjani pianistist ema Piret Randaluga mainis viimane tagasihoidlikult naeratades, et „kahjuks“ pole meie lapsed sünnist saadik muud näinudki kui klaverit, noote, harjutamist ja … muusikat. Seetõttu on ka loomulik, et Kristjan jätkas Tallinnas alanud klassikalise klaveri õpinguid Karlsruhe Muusikaülikoolis prof. Sontraud Speideli juures. Edasi järgnesid klaveritunnid Stuttgardis Paul Schwarzi ja John Taylori juures Kölnis. 2001. a. siirdus Kristjan täiendama end Londoni Kuninglikku Muusikaakadeemiasse dzhässklaveri alal Geoff Keezeri ning kompositsiooni alal Django Batesi juures.
Aastatel 2003—2006 õppis ta New Yorgi Manhattani Muusikakoolis, mille lõpetas 2006. a.
masterdiplomiga.
Andekale dzhässpianistile ning -komponistile on korduvalt jagatud kõrgeid tunnustusi. 2002. a. saavutas Kristjan Montreux Jazz-Festivalil 2. koha sooloklaveri konkursil. 2004. a. valiti tema CD „Confidance“ kuu parimaks CD-ks selliste muusikaajakirjade poolt nagu Rondo (02/04) ja Audio (04/04). Tema värskeim autasu on 14. veebruaril Stuttgardis omistatud Baden-Württembergi 2007. aasta
Jazz-Preis.
Zhürii ühehäälset otsust kommenteeris selle esimees prof. Bernd Konrad järgnevalt: „Pianistina kuulub Kristjan Randalu Baden-Württembergi tippmuusikute hulka. Teda võib nimetada erakordseks ilminguks, kes nii klassikalises kui ka dzhässmuusikas absoluutseid tulemusi saavutab. Tema improviseerimisoskused ja kõrgetasemeline helilooming on loomingulised ja virtuooslikud.“ 15.000-eurone preemia antakse Kristjanile üle suvel.
Viimastel aastatel on Kristjan Randalu esinenud koos selliste rahvusvaheliste kuulsustega nagu Quincy Jones, Vince Mendoza, Maria Schneider jpt.
Kristjan, kes hetkel New Yorgi, Tallinna ja Karlsruhe vahel pendeldab, leiab siiski veel aega ja energiat uute huvitavate projektide jaoks ja turneedel käimiseks. Üle Hispaania, Dresdeni ja Jena jõudis K. Randalu kvartett esinema kodupubliku ette 12. veebruari õhtul Karlsruhe dzhässklubis „Jubez”.
„Ilma dzhässiklubita, sõprade ja kolleegideta poleks ma iialgi nii kaugele jõudnud,“ ütles Kristjan kontserdi lõpul.
Kvarteti koosseis oli dzhässmuusika jaoks pisut ebatavaline. Kristjan Randalu – klaver, Stephan Braun – tshello, Antonio Miguel – kontrabass, Bodek Janke – löökriistad & perkussioon. Tshello, mis eelkõige klassikalises muusikas kasutust leiab, täidab dzhässis enamasti puhkpillide rolli. Stephan Brauni virtuoosne tshello kostub vahel kui saksofon, vahel kui kitarr, andes kvarteti kõlavärvile juurde omanäolise, ääretult huvitava varjundi.
Lisaks K. Randalu originaalkompositsioonidele tulid ettekandele veel Bodek Janke tööd ning üks kompositsioon S. Braunilt.
Kristjan Randalu lummas, nagu alati, oma mitmekülgsusega: kord ansambli juhina fantastilise jõulisuse ja geniaalsusega meeletute tempodega improviseerides teemat sisse juhatades, kord tagasi tõmbudes, lüürilise saatjana, andes ruumi teistele bändi liikmetele improvisatsiooniks.
Seda võimalust kasutas kõige sagedamini Bodek Janke, kes mõistab pianisti sõna otseses mõttes pimesi. See ei ole ka ime, sest Kristjanit ja Bodekit seob aastatepikkune sõprus ning koostöö, mis ulatub tagasi Karlsruhe Helmolz'i Gümnaasiumi, siinsesse Muusikaülikooli ning õpingutesse Stuttgardis. Neid seob 17-aastane ühine muusikutee.
Lisaks trummikomplekti võimaluste maksimaalsele ja virtuoossele ärakasutamisele, lisab Bodek oma mängule orientaalset kõla kuljuste kasutamisega. Ühes omaloomingulises palas esineb Bodek isegi lauljana, alustades ja lõpetades seda folkloorilist pala poolakeelse lauluga.
Ansambli neljas liige, kontrabassist Antonio Miguel, täitis oma ülesanded korralikult, jäi aga kuidagi kahvatuks.
Lõpetada tahaks väljavõttega ajalehest Mannheimer Morgen (28.06.06), millega selle õhtu kõik kontserdikülastajad kindlasti ühineksid: „See oli ekstraklassiline modernne dzhäss, mida kvartett oma originaalkompositsioonidega näitas. Jälle kord sai selgeks, millised suurepärased muusikud Eestist pärit ansambli juht on kokku viinud. Filigraanne instrumentide käsitsus, perfektsed aranzheeringud, viimistletud kompositsioonid jätavad aga samas küllaldaselt vaba ruumi improvisatsioonideks, millised seetõttu ei kõlanud mitte üldsegi steriilselt ega lamedalt.“
