Martin Helme Intriig: kas Savisaarest saab järgmine Eesti president? Ja kui saab, siis kas see on kooskõlas Eesti põhiseadusega, sest valijameeste kogus on arvestatav hulk mittekodanike häältega valitud saadikuid?
Võiks muidugi küsida, et millal enne on Eestis kedagi seganud põhiseadus. Igatahes ei kehti meil põhiseadus siis, kui ta jääb jalgu Euroopa Liidule või kapitulatsioonile Tartu rahu piiri osas. Aga Savisaarele poliitvõitluses ärategemiseks on ta muidugi päris tõhus malakas, mööngem.
Võiks ka muidugi küsida: milleks Savisaarele presidenditool? Edgar on tegudemees. Ja ma ei mõtle sedasorti tegusid, nagu Ilveste Ärma jokkimine, et maksumaksja rahaga oma mulgi talu üles putitada. Ma mõtlen päris tegusid, selliseid, millel on muu tähendus veel lisaks eelarvelisele.
Savisaar on üks neid väheseid Eesti poliitikuid, kes teab, mida tähendab võim ja kuidas seda kasutada. Keskerakonna võimu teostamise puhul käib raha pumpamine maksumaksja taskust partei ja valitud isikute taskusse iseenesestmõistetavalt ja möödaminnes. Milleks talle Kadriorg? Koht, kus peale vähese võimu on ka naeruväärselt vähe raha, mida keerutada, eriti võrreldes Tallinnaga.
Kõigele lisaks, Keskerakond on näinud, mis juhtub siis, kui partei parim häälemagnet mängust välja lülitatakse. Sotsid võivad ju uhked olla selle üle, et nad on presidendipartei, fakt on aga see, et nad vedasid eurovalimistel kolme koha saamise asemel vaevu-vaevu nina üle veepinna. Mitte ainult parlamendis, vaid ka Tallinnas tuleks savisaarlastel ilma Savisaareta leppida pika külma käes istumisega. Kõike seda arvestades on küsimus, kas Savisaarest saab järgmine Eesti president, kergelt pseudotamine.
Küll aga pole pseudoprobleem see, millist poliitilist käpiknukku hakkab Savisaar aasta pärast presidendiks upitama. Igat sorti muulasi ja tohtlasi on parteis ju jalaga segada, mehi ja naisi, kes täidavad kõhklematult käsku nii siis, kui vaja kandideerida, kui ka siis, kui vaja Kadri-orus tegutseda. Eesti poliitikavaatlejad ja parteilised konkurendid võiksid juba praegu sõeluda hoopis neid nimesid, et juba varakult välja mõelda parim plaan käpiku nurjamiseks.
Muidugi, ärme unusta siiski ühte üliolulist nüanssi. Ka Savisaar ise on lõppkokkuvõttes käsutäitja, käpik. Ka temal puudub valik vastu vaielda, kui Kremlist tuleb käsk presidendiks hakata. Arvestades äsja möödunud valimiskampaania kõrget professionaalsust, pole siiski põhjust karta, et peremehed oma parimat ressurssi nii mõtlematult kulutavad.
Seda enam, et Kremlil pole oma meest Kadriorgu ju vaja, ta juba on seal. Ärme unusta, et just Ilves oli see, kelle eestvedamisel muudeti Eestis valimisseadust nii, et kohalikel valimistel saavad hääletada kõik alalised elanikud, mitte ainult kodanikud. Ilves on see, kes kuulutas vaid napilt aasta tagasi oma visiidil Narva, et on valmis vabariigi aastapäeval venelaste poole pöörduma ka vene keeles. Ilves on see, kes surus ja surub jätkuvalt kõigile siin sündinud okupatsioonikolonistide järeltulijatele automaatset Eesti kodakondsuse andmist; kes jutlustab multikultuursest kodanikupõhisest «eestimaalaste» riigist, kus põlisrahvas on vaid killuke suurest kirjust kosmopoliitsest pildist.
Arvestades asjaolusid, saab see tegelikult olla lihtsalt venestatud europrovints, mis kannab nime Eesti Vabariik ja kus Moskval on loomulikud eriõigused. Pole tähtsust, kas ta töötab Moskva, Brüsseli või Washingtoni (ühis)huvides, tähtis on see, et ta töötab eesti rahva vastu ja on sellisena kasulik kõigile eelmainitud pealinnadele. Milleks parandada asja, mis töötab? Miks peaksid välisjõud tahtma Eestis vahetada välja presidenti?
Tegelikult olid äsjased valimised Keskerakonnale Pyrrhose võit - Tallinnas näidati küll musklit, mujal aga kaotati positsioone. Sellises seisus minna riskile ja saata oma esimees üsna ennustamatul põllul presidendivalimistel läbi põruma ei aita Keskerakonnal kuidagi saavutada tegelikku eesmärki - Toompea võtmist. Tallinn üksi siin ei aita.
Selle-eest aitavad konkurendid, kes ennast (ja eesti rahvast) hävitavalt üritavad võimalikult kiiresti läbi viia sisulist kodakondsuse nullvarianti, nimetades seda integratsiooniks. Aitab Mart Laar, kes kinnitab, et kavatseb nüüd venelaste häälte saamise nimel palju rohkem vaeva näha kui siiani. Aitavad sotsid, kes legitimiseerivad Keskerakonna venestamispoliitikat euroopalike väärtuste jutuga. Aitavad reformierakondlased, kes nutavad taga aegu enne aprillimässu, kui nad olid Keskerakonna järel Eesti venelaste jaoks populaarsuselt teine valik ja tahaksid seda jälle olla. Aitavad sõsarpartei ajutrustid, mis idapiiri taga lakkamatult ajusid liigutavad, kuidas võim Eestis nii üle võtta, et liiga suurt jama ei tuleks. Ja aitavad Eesti valijad, keda - nagu valimised veenvalt tõestasid - ei häiri ei korruptsioon, peibutuspardid, valed ega üldse mitte miski.
(
http://www.syndikaat.ee/news.p... )
