Tähtsaid otsuseid ei maksa edasi lükata
Arvamus 12 May 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kanadasse saabunud eesti pagulased ilmutasid eesti ühiskonna rajamisel erakordset energiat, visadust, rahvuslikku pühendumust ja tulevikuvisiooni. Nad väärivad meie kõigi imetlust ja austust. Eesti Maja, Tartu College oma allorganisatsioonidega, Ühispank, kirikud, koolid, Eesti Sihtkapital Kanadas, EKN jt organisatsioonid on möödapääsmatult vajalikud tänase eesti ühiskonna funktsioneerimiseks. Me võtame nende olemasolu garanteeritult ega mõtlegi, kui palju ohvrivalmidust ja eneseületamist nõudis nende loomine meie „kännumurdjatelt“. Elu paiskas eestlasi ühest keerulisest olukorrast teise, aga alla nad ei andnud. (Kahtlane, kas järgmised generatsioonid enam nii vaprad on ja millegi taolisega toime tuleksidki.)

Aga nüüd on need tublid eesti naised ja mehed jõudnud oma elu õhtuaega, hoopis uude olukorda, kus seistakse silmitsi keeruliste või isegi ületamatute praktiliste probleemidega. Paljud tööd, mida varem tehti nagu muuseas ja lennult, nõuavad nüüd nii palju pingutusi ja vaeva. Mõni asi jääbki lõpuni viimata. Hea, kui siis on lähedasi või sõpru, kes tulevad appi. Aga on neidki, kes on jäänud päris üksinda ja peavad ise omadega hakkama saama. Siis muutub kõik eriti keeruliseks.

Aastakümnetega armsaks saanud kodu ja aia korrashoidmine muutub korraga võimatuks. Tekib käegalöömise meeleolu ja pole jõudu ega tahtmist enesegi eest hoolitseda. Sageli pöördutakse siis koguduste või sotsiaalabi pakkuva (ja oi, kui vajaliku!) organisatsiooni Esto Link poole. Sealt tulev abi on aga harilikult ühekordne või ajutine, mitte alaline. Aga häid ingleid oleks vaja iga päev!

Üks lugupeetud lugeja juhtis meie tähelepanu sellele valusale probleemile ja arvas, et sellest võiks lehe veergudel juttu teha. Tal on õigus, sest oleme vist kõik näinud neid hättasattunud vanureid, kes kuidagi ei raatsi oma kodust lahkuda, aga omal jõul enam hakkama ka ei saa. Mida siis neile soovitada? Üheks vahe-etapiks võiks ju olla mugav, väiksem kondomiinium-korter, kus kõik vajalik on käe-jala ulatuses ja pole vaja tülikatest treppidest üles-alla käia. Kui abilisi on, kes arsti juurde viivad ja poeskäigud ära teevad, on kõik hästi. Aga ajapikku võib ka korteri-elu muutuda tülikaks. Siis pööravad paljud rahvuskaaslased pilgud Ehatare poole.

Vestlusest Ehatare administraatori Ruth McFarlane'iga selgus, et Ehatare puhkekodu järjekorras on praegu 416 inimest ja põetuskodus 48. See tähendab 3—5aastast ooteaega. Ega me eestlastena jäta asju ju viimase minuti peale, nii on ka paljud end sinna aegsasti kirja pannud. Kui järjekord kätte jõuab, näib aga mõnedele, et aeg pole veel küps kodust lahkumiseks ja öeldakse „ei“. Sel puhul siiski isikut nimekirjast ei kustutata. (See ei kehti põetuskodu kohta, kuhu järjekorra kättejõudmisel ka nurisemata minnakse, kuna sinna saab koha ministeeriumi kaudu.)

Elukoha vahetus on üldiselt dramaatiline kogemus, mõnedel andmetel on see stressi poolest koguni 3. kohal abikaasa kaotuse ja abielulahutuse järel. Võib arvata, et väikesesse Ehatare tuppa ümberasumine on palju rängem kui tavaline kolimine, sest tuleb ju nii paljust loobuda. Aga nii mõndagi head tuleb asemele ka. Te pole enam üksinda, vaid oma rahvuskaaslaste hulgas. Ehatare sõbralikud töötajad (neid on 80!) teevad oma parima teie eest hoolitsedes. Isegi toit on seal eestipärane. Pr. McFarlane'i hinnangul kestab kohanemisperiood vaid paar nädalat. Ja igavust teil enam pole — Ehatares toimuvad väga erinevad üritused — kontserdid, jumalateenistused, väljasõidud, võimlemistunnid, naiste ja meeste huviringid jne.

Kui Ehatare teile mingil põhjusel vastuvõetav pole, on siin linnas arvukalt teisigi eakatele mõeldud asutusi ja elamuid. Sellekohast infot leiate telefoniraamatutest ja interneti võrgulehekülgedelt. Võimalusi on selles suurlinnas palju, lähtuvalt teie majanduslikest võimalustest.

Peaasi — ärge jätke eluliselt tähtsate otsuste langetamist liiga hiljaks!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus