Tagasivaade lõppenud filmifestivalile
Eestlased Kanadas 27 Oct 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Estdocs on oma selleaastasele tegevusele punkti pannud. Nädal tihedat tööd, askeldust ja — mis seal salata — ka omajagu närveerimist on korraldajatel seljataga. Publikul aga seevastu elamusi kuhjaga, muljeid nii- ja naasuguseid. Kõik ei saa meeldida ja kõigile ei saa meeldida, see on arusaadav ja sellega tuli algusest peale arvestada, kuid lõppkokkuvõttes jäi kriitilisele sõelale siiski aukartustäratav annus. Siinkirjutajal oli võimalus näha kaaluvat osa esitatust, vestelda korraldajatega ning nendega koos rõõmustada õnnestumistest ja tunda kahetsust tehniliste apsude pärast, mis ikka sama isepäiselt esile kerkivad kui trükivead ajakirjanduses. Ja iga viga teadagi hakkab alati silma seda paremini, mida lähemal perfektsusele on kõik ülejäänu. Üritan anda põgusa ülevaate nähtud filmidest ja loodan ülejäänu osas heade sõprade-kolleegide abile.



Laupäeval, kohe pärast avatseremooniat, esitati kaks filmi, milles mõlemas kohalviibiva filmikriitiku Olev Remsu enda käsi mängus küll produtsendi, küll rezhissööri, küll stsenaristina. Lühifilm „Nagu noor jumal“ tutvustas mitmekülgset meest Aimur Sääritsat, kes ei põlga traditsioonilisi naistetöid nagu kasvatajaks olemine lasteaias. Selle kõrval tegutseb ta medalisepana, Saksa kõuriku koolitajana ning lisaks on veel kuulus sumotreener. Teine, samuti lühemat liiki, oli „Orjus Eestis ehk paljajalu mustal mullal“. Viimase pealkiri mõjus paljudele eksitavalt, manades silmade ette omaaegse eesti talumehe. Tegu oli aga hoopis „turuvarblastega“ — eluheidikutega, kes Tartu turul tööd nurumas käivad, seda mujalt leidmata. Huvitava ja hästikoostatud filmi temaatika kergitas hulga küsimusi ja tekitas mõningat poleemikat, kohati isegi teravat. Osavõtt oli, arvatavasti laupäevase päeva tõttu, pisut napivõitu.



Pühapäeval oli osavõtt juba rohkearvulisem. Ka filmidel oli varasemaist rohkem tõmmet. „Afganistani armid“ on valuline dokument eesti poistest, kes nõukogude armee koosseisus viidi omaste teadmata sõtta ja kelle saatusest ei teadnud keegi midagi enne, kui mõned tinakirstus koju toodi. Seda aega vaadeldakse kahe sõja läbi teinud mehe silmade läbi, kelledest üks jättis lahinguväljale mõlemad jalad ja ühe silma. Teine, lõhkikäristatud hingega kunstnik, meenutab neid võikaid päevi üsnagi robustses keelepruugis.

„Sinimäed“ annab asjaliku vastuse neile, kes ikka veel väidavad, et 1944. aasta kaitselahingutes osalejad teenisid vaid sakslaste huve ja ohverdasid asjatult oma elusid, mõttetult pikendades sõjategevust Eesti pinnal. Dokumentaalvõtete taustal kõnelevad tollasest meelsusest mitmed endised rindevõitlejad, kaasa arvatud üks Eesti Laskurkorpuses sõdinud mees. Haaravalt kõneleb kapten Paul Maitla tütar, kelle isa Sinimägede lahingutes osalemise tõttu vääristati rüütliristiga ja kes hiljem tshehhi kommunistide poolt Prahas hukati. Tütre enneaegse sünni tõttu jäi abikaasal (tõenäoliselt õnneks) Saksamaale evakueerumata. Laevakoht oli varutud „Moerole“, mille saatust meie rahvas ülihästi mäletab...

Huvitav oli ka „Mikk Mikiver“, mis käsitles äsjalahkunud teatrilegendi elu, kuid siinsetele filmihuvilistele ei suutnud see siiski kaugeltki seda pakkuda mis kodumaisele publikule, kes kogu ta elu ja tegevusega paremini kursis.



Neljapäeva õhtu pakkus kaks sootuks erineva iseloomuga filmi. „Tiim“ käsitleb möödunud taliolümpiamänge, kust eestlased tulid koju kolme kuldmedaliga. Tegu ei ole siiski olümpiamängude edastamisega, vaid ülevaatega eesti meessuusatajate tegevusest üldse. See on pilguheide kulisside taha, olümpiaeelne äripäev. Näeme treener Mati Alaveri mitmekülgses tegevuses. Kes mõtleb sellele, milline on näiteks suusatajate suvine trenn? Või kui paljud teavad, et on olemas sellised tegelased nagu määrdemeistrid ja kui palju sõltub neist? Kes oskab arvata, mitu paari erinevaid suuski on ühel tippsuusasportlasel? See kõik rullub filmilinal vaataja pilgu ees lahti.



Selle filmi eel ja järel näidati väljaspool ametlikku programmi ka lühifilmi meie oma Tiiu Nurmbergist. Tiiu on esimene eestlane, kes mäesuusatajana iial on pääsenud olümpiamängudele. Tiiu treenib Eestis ja teeb oma parima, et ka järgmistel mängudel osaleda. Lühikese sõnavõtuga esines Raivo Remmel, kes selgitas noore sportlase olukorda ja sponsorite vajadust. Kuigi sponsoreid on leitud ja mõned neist üsnagi tugevad, on vajadus suur, sest treening läheb sportlasele maksma $100.000 aastas. Soovijail on võimalik toetusi teha Eesti Ühispanga kaudu, kus on avatud vastav arve. Lisainformatsiooni võib saada Tiiu isalt Jüri Nurmbergilt.



Selle õhtu teine film „Middendorfi jälgedes“ oli siinkirjutaja arvates üks paremaid kogu festivali kavas. Baltisakslane Middendorf, kes õieti ema poolt eestlane, sooritas ekspeditsiooni Taimõri poolsaarele, Siberi vähetuntud alale aastal 1843.
160 aastat hiljem kordas seda neljaliikmeline eesti filmigrupp. Siberi karm loodus oma loomade ja taimestikuga ning põlisrahvaga on ääretult huvipakkuv. Lisandub sünge teadmine, et sellel territooriumil Norilski vangilaagrites vaevlesid ja hävisid pärast Teist maailmasõda paljud eestlased.



Laupäev festivali lõpupäevana kujunes võimsaks kulminatsiooniks. „Mehed unustatud armeest“, mille stsenarist Indrek Treufeldt kohal viibis, läks sõna tõsises mõttes täismajale. Juba filmi teema oli siinsele publikule lähedane. Eesti Vahikompanii 4221 USA okupatsiooniarmee koosseisus valvas Nürnbergi sõjasüüdlaste protsessil kinnipeetuid ja vist eranditult olid need mehed sõja ajal võidelnud Saksa sõjaväes — fakt, mis ameerika sõjajõududel oli teada. Filmis andsid seletusi mitmed vahikompaniisse kuulunud mehed, kelledest kolm — Juhan Laanes, Tarmo Rae ja Mihkel Salusoo — on siinsele publikule hästi tuttavad. Kaks viimast viibisid ka filmi etendusel kohal. Film ise oli ülimalt informatiivne ja võib arvata, et pakub elavat huvi ka kodumaisele publikule. Filmi lõpus kutsuti publiku ette endised vahikompanii sõdurid ja nende järeltulijad, keda oli üsna mitu. Endistest sõduritest oli kohal peale eelmainitute Kaljo Anja.



Siinkohal tuleb avaldada sügavat tänu ja tunnustust inimestele, kes kogu festivali läbi viisid ja palju huvitavaid filme siinsele publikule kättesaadavaks tegid. Tuntud filmikriitik Olev Remsu oli pidevalt kohal ning jagas seletusi ja vastas küsimustele. Ka viimase filmi stsenarist Indrek Treufeldt sattus lõpupäeval tugeva küsimusrahe alla. Kohalikest pälvib küll suurimat tänu „juhtiv käsi“ Maimu Mölder, kellele lisandub rida teisi. Pangem nad järjekorras kirja, teadmata, kui suur või väike kellegi panus oli: Aarne Hans Vahtra, Vaado Sarapuu, Marcus Kolga, Ellen Valter, Peeter Piil, Kalle Kadakas ja Killi van Meggelen. Neile lisaks terve rida nimetuid ja/või nähtamatuid. Nägemise-kuulmiseni järgmisel aastal!


 

 

 

 

 

 
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus