Vaadeldes medalite absoluutset koguarvu, ilmneb suuremate riikide edu. Selle järgi olid edetabelis viis esimest riiki USA (103 medalit), Venemaa (92), Hiina (63), Austraalia (49) ja Saksamaa (48).
Selge, et mida suurem elanike arv, seda kõrgem on tõenäosus leida andekaid ja innustatud sportlasi. Pilt aga muutub, kui läheme üle kriteeriumile, mille järgi medalite arv jagatakse elanikkonna arvuga miljonites. Selle järgi olid esimesed viis riiki Bahama saared (6,7 med./milj.), Austraalia (2,5), Kuuba (2,4), Eesti (2,13) ja Sloveenia (2,08).
Varemgi on juttu olnud, et kriteerium 'medalid miljoni elaniku kohta' kipub soodustama väikeriike. On mainitud, et kuna osavõtjate arv igast riigist on piiratud, annab see suurema võimaluse teisejärgulistele sportlastele väikeriikidest võita medalit mõne juhuse tõttu. Aga see on väiksema tähtsusega. Tähtsam roll pelgal juhusel on tingitud medalite (ja ka elanikkonna) väikestest arvudest. Näiteks Bahama saarte sportlased said kaks medalit umbes 0,3 miljonilise elanikkonna kohta. Lähedase elanikkonnaga Island jäi seekord medalist ilma. Ei tea, mis võiks juhtuda järgmisel olümpial.
Samal ajal võib väita, et võistkonnaspordialad soodustavad suuremaid riike. Näiteks kujutage ette, et oleksite maailmaklassi tasemel korvpallur. Aga et saavutada võimalust olümpiamedalile, on vaja leida vähemalt neli umbes sama head kaaslast oma riigist. Näiteks 291 miljoni elanikuga USAs ei ole siin mingit probleemi, 3,6 miljonilises Leedus aga on. Sedavõrd imposantsemad on leedulaste saavutused korvpallis olümpiamängudel: pronksmedalid 1992, 1996 ja 2000. 2004.a. mängudel said nad neljanda koha; ka see on auväärne tulemus.
Et heita pisut valgust niisugustele küsimustele, oleks kasulik vaadelda samaaegselt lähedase elanikkonna arvuga riike.
Võtame näiteks alla 5 miljoni elanikuga riigid, milliste arv medalisaavutajate sportlastega oli kokku 15. Nende medalite koguarv: 46; elanike koguarv: 44,6 miljonit. Juhul kui need 15 väikeriiki oleksid ühises föderatsioonis, tuleb medaleid miljoni kohta 46/44,6 ehk 1,03. Järgides sama menetlust 5—10 miljonilise elanikkonnaga riikide kohta, jõuame järgnevatele tulemustele:
5—10 miljonit (12 riiki): 0,68
10—15 miljonit (9 riiki): 0,98
15—20 miljonit (4 riiki): 1,06
Selle järgi oli viimasel suveolümpial 0—20 miljoni elanikuga riikide seas umbes 1 medal miljoni kohta tavaline. Nende riikide koguarv on 40, nii et enam kui pool kõikide medali saavutanud riikide koguarvust (75).
Minnes aga edasi suuremate riikide juurde, siis juba 20—25 miljoni elanikuga riikide seas vähenes keskmine arv 'medaleid miljoni kohta' kuni 0,34 ja püsis umbes samal tasemel ka enamiku suuremate riikide puhul.
Millest see tuli? Üks põhjus: alla 20 miljoni elanikuga riikide hulgas on palju Euroopa riike. Euroopalik spordikultuur austab olümpiamänge ja enamik riikidest on ka piisavalt jõukad, et võimaldada sportlastele head treenimist ja sõitu välismaale kas siis riigi või erasektori toetusel. Väljaspool Euroopat kuuluvad samasse klassi USA, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Iisrael. Vaieldavalt ka Kuuba, mis oli Nõukogude Liidu ja USA mõjusfäärides.
Nüüd kitsendades valikut euroopaliku spordikultuuriga riikidele, muutuvad tulemused järgnevalt:
0—5 miljonit (8 riiki): 1,18 med./milj.
5—10 miljonit (8 riiki): 0,91
10—15 miljonit (8 riiki): 1,09
15—20 miljonit (2 riiki): 1,98
20—25 miljonit (1 riik): 0,85
Näitab tõusu, võrreldes eelmisega.
Seevastu sarnase suurusega mitte-Euroopa riikide tulemused on:
0—5 miljonit (7 riiki): 0,81 med./milj.
5—10 miljonit (4 riiki): 0,27
10—15 miljonit (1 riik): 0,24
15—20 miljonit (2 riiki): 0,06
20—25 miljonit (3 riiki): 0,17
Tulemus, vähemalt rohkem kui 5 miljoni elanikuga riikide osas, on märgatav langus arvudele, mis on lähedased maakera keskmisele. Jagades medalite koguarvu (929) planeedi elanikkonnaga (6379 miljonit), on tulemus 0,15 medalit iga miljoni elaniku kohta. Jagades medalite koguarvu medali võitjate maade elanike koguarvuga, on tulemus 0,19 medalit miljoni kohta. Siinjuures võib väiksemate riikide spordikultuurilise kuuluvuse üle vaielda, aga see ei muuda üldist tendentsi, mille järgi mitte-Euroopa kultuuriga riikide saavutused vähemalt 2004.a. olümpiamängudel olid märksa madalamad.
Vaadeldes Euroopa orientatsiooniga suurriike, torkavad silma Saksamaa (82 miljonit elanikku), Venemaa (145 miljonit) ja USA (291 miljonit). Saksamaa tulemus oli 0,58 med./milj., Venemaa oma 0,64 med./milj. ja USA oma 0,35 med./milj.
Tekib küsimus, mispärast on USA tulemus suhteliselt madal? Tõenäoliselt tuleneb see erinevusest spordikultuurides. Populaarseimad spordialad USAs on pesapall (hardball, mitte softball), ameerika jalgpall (football) ja korvpall. Nendest on ainult korvpall olümpiamängudel esindatud.
Kõige viletsamad tulemused kriteeriumi 'medalid miljoni kohta' järgi olid hiigelriikidel — 1287 miljoniga Hiinal ja 1050 miljoniga Indial. Nende saavutused olid 0,05 med./milj. ja 0,001 med./milj. Ka siin mängib nende riikide vaesus suurt rolli.
Kokkuvõttes: kriteerium 'medalite arv miljoni elaniku kohta' on otstarbekohane võrdlusvahend erinevate riikide vahel, kuid võrdlused peaksid piirduma enam-vähem ühtlase jõukuse ja spordikultuuriga riikide vahel. Mõningane eelis alla 20 miljoni elanikuga riikidel ei ole välistatud.
Järelikult on mõttekas võrrelda näiteks Eesti sportlaste saavutusi teiste euroopaliku spordikultuuriga maade omadega, kus alla 20 miljoni elaniku. Niisuguseid riike osales viimasel olümpial 25. Kui nende juurde arvata veel heade saavutustega Bahama saared, siis olid Eesti sportlased oma kolme medaliga nende riikide seas neljandal kohal. Ikkagi väga austustvääriv saavutus.