Tagasivaade: 50 aastat „Mana“ sünnist
Kultuur 13 Jun 2008 Hellar GrabbiEWR
    Trüki   E-post   FB     
Novembris 2007 möödus 50 aastat eesti kultuuri ja kirjanduse ajakirja „Mana“ esimese numbri 1/1957 ilmumisest Visbys, Ojamaa juba muinaseestlastele hästi tuntud vanas kaubanduslinnas. „Mana“ pidas vastu aastani 1999, millal ilmus viimaseks jäänud number Virginia osariigis asuvas Alexandrias, Ühendriikide ühes vanimas linnas, mis 18. sajandil oli George Washingtoni kodulinn. Ameerikas ilmumise perioodil trükiti „Mana“ küll Torontos ja viimased neli numbrit Tallinnas, aga bibliograafias loetakse trükise ilmumispaigaks kirjastuse ehk väljaandja ja mitte trükikoja asukoht.

Ühtekokku ilmus sel ajavahemikul 61 „Mana“, neist Rootsis — algul Visbys, hiljem Göteborgis — esimesed 25 ja alates aastast 1965 järgmised 36 Ameerika Ühendriikides. „Mana“ üksikute numbrite maht erines, varieerudes 64 ja 136 lehekülje vahel. Kõiki neid kokku liites hõlmab „Mana“ üle 6500 suurekaustalise lehekülje. Trükiarv kõikus Rootsis 600 ja 800 vahel, Ameerikas oli tiraazh 800—1400. Need on „Mana“ ajalised, geograafilised ja kvantitatiivsed koordinaadid.

„Mana“ ilmumise mõtte algatasid Uppsala ülikooli tudengid Ivo Iliste ja Alur Reinans, kellega liitusid endale juba nime teinud luuletajad ning kriitikud Ivar Grünthal ja Ilmar Laaban. Need neli olid üheskoos „Mana“ asutajad ja nemad moodustasid toimetuse kuni aastani 1964. Tegevtoimetaja ülesanded lasusid esialgu Iliste õlgadel, ilma seda otseselt ära märkimata. Aegapidi läks tegevtoimetamine vahepeal Visbyst Göteborgi kolinud Grünthali kätte, kes 1961. aastast peale kandis peatoimetaja tiitlit. Toimetuse sekretäriks kutsuti Paul Laan, kunstiosa nõustas Endel Kõks ja keelenõunikuks oli kuulus keelemees Johannes Aavik.

„Mana“ algusaastaist on mälestused avaldanud Grünthal ja Reinans. (1) Aga kelle kirjastusel ajakiri Rootsis ilmus? Reinans ütleb oma mälestustes: „Grünthal võttis kogu majandusliku asjaajamise ja vastutuse enda peale.“ Seega „Mana“ Rootsi perioodil ei olnud Ivar Grünthal üksnes toimetaja ja hiljem peatoimetaja, ta oli ka „Mana“ väljaandja.

„Mana“ seeme külvati viljakasse mulda. Neil aastail oli eesti pagulasühiskond jõudnud oma kultuurilise tegevuse kõrgaega, esindades sõjaeelse Eesti Vabariigi kultuuri ja kirjanduse järjepidevust, mis kodumaal oli Vene okupatsiooniga kaasunud stalinismi öös vägivaldselt murtud. Tosina aasta eest läände põgenenud kirjanikud ja kunstnikud ning rahvusteadlased olid veel loomisjõus ja neile oli lisandunud kahe- ja kolmekümnendaisse eluaastaisse jõudnud uus põlvkond. Tegutsesid kaks tugevat kirjastust, Orto ja Eesti Kirjanike Kooperatiiv, peatselt lisandus kolmas, „Vaba Eesti“. Intellektuaalset õhkkonda ning kirjandus- ja kultuurielu ilmestasid kaks püsiväärtusega ajakirja: aastast 1950 konservatiivne „Tulimuld“ ning aastast 1951 vabameelne ja radikaalne „Vaba Eesti“ (2).

Kolmas kõrgkultuuri tähistav ajakiri „Mana“ läks hooga käiku. Kuigi rajatud uue põlvkonna poolt ja suunitlusega põlvkonnakaaslasile, olid sidemed head ka varasematesse aastakäikudesse kuuluvate silmapaistvate vaimuelu esindajatega. „Mana“ sagedasiks kaastöölisiks algaastaist peale olid A. Adson, M. Under, J. Aavik, A. Saareste, J. Mägiste, G. Ränk, A. Oras, A. Aspel, E. Uustalu, V. Tauli, P. Saagpakk jt. „Tulimullast“ eristas „Mana“, nii Rootsis kui USAs ilmumise ajal, vabameelsem hoiak, kaasaegsem sihiseade ja suurem tähelepanu kultuurile ja kirjandusele Eestis.

Rootsis sõltus ajakirja väljaandmine eelkõige Grünthalist. Kui tema koges, et see nõuab igal aastal puudujäägi katteks tublit summat juurdemaksu omast taskust, muutus „Mana“ ilmumine küsitavaks, eriti kui muudeti Rootsi maksuseadusi, mis enam ei võimaldanud „Manale“ juurdemaksu mahaarvestust muust tulust. Lisaks koges Grünthal, et kogu toimetustöö jäi üha rohkem tema kanda, mis muutus igapäevase arstikutse ja kasvava pere kõrval üsna koormavaks.

Olin Washingtonis elades tol ajal juba mõned aastad Grünthali ja Ilistega kirjavahetuses ning „Mana“ sisekaanel kirjas esindaja ja tellimiste vastuvõtjana. USA Eesti Üliõpilaskonna Vilistlaskogu esimehena läks mul korda 1963. aasta sügisel läbi viia Grünthali ringreis USAs ja Kanadas, mis tipnes tema esinemistega Vilistlaskogu referaatkonverentsil New Yorgis.

Washingtonis peatudes tegi Grünthal mulle ettepaneku asuda teise peatoimetajana tema kõrvale ja täiendada toimetust või kolleegiumi ka veel teistega Ühendriikidest. Nii juhtuski. Alates 1964. aastast kaasati „Mana“ juurde kunstiajaloolane Paul Reets, tuuma- ja astrofüüsik Rein Silberberg, kirjandusteadlane Mardi Valgemäe ja filosoof Vootele Vaska. Kõik näis hästi laabuvat. Kuid Grünthal üllatas meid järgmisel aastal teatega, et tema on otsustanud „Mana“ väljaandmise lõpetada. Kui mina soovin väljaandmist jätkata, siis on ta valmis „Mana“ mulle üle andma. Ulja meele, aga raske südamega võtsin ettepaneku vastu.

Alates 1965. aasta esimesest numbrist ilmus „Mana“ minu väljaandel ja seda kuni lõpuni. Aasta hiljem sai paika toimetuse struktuur. Toimetajaks jäin mina üksi. Seejuures tegin toimetaja ameti pea jagu lühemaks — mitte enam „peatoimetaja“ nagu varem, vaid „toimetaja“. See samm ei hoidnud ära mõne sõbra nöökimist, et ma olin end hoopis ülendanud alandamise kaudu. Teised senised „Mana“ tegijad nii Rootsist kui Ameerikast moodustasid toimetuskolleegiumi, sinna kuulumisest loobus ainult Reinans. Uuena lisandus Enn Nõu ja hiljem „Mana“ toimetaja Austraalias Valdemar Vilder.

Kõik kolleegiumi liikmed aitasid ühel või teisel viisil kaasa ajakirja käekäigule, kuid toimetajana olid mul päris vabad käed. Keerulisem ja raskem oli majandamine. Igal maal saavad kultuuriajakirjad ilmuda ainult riigi, mõne ülikooli ehk instituudi või erafondi püsiva rahalise toetusega. „Mana“ käigushoidmine ilma riikliku, mõne asutuse või sihtkapitali toetuseta oli võimalik vaid nõnda, et toimetaja ei saanud palka ega kaastöölised honorari. Eesti Kultuurfond USAs hakkas hiljem toetustellimisena ostma „Mana“ numbreid. Kujunes välja ka toetustellijate ring, kes vastutasuna said ühe asemel mitu eksemplari. Kuid Eesti Sihtkapital Kanadas lükkas „Mana“ toetusavalduse tagasi ettekäändel, et „Mana“ on kommertsiaalne ettevõte. Selles nad muidugi eksisid.

Hakkasime senisest rohkem rõhku panema ajakirja kujundusele. Uue näo andis „Manale“ Kanada arhitekt ja kunstnik Peeter Sepp, kelle kaanekujundused ja lehekülgede küljendus pälvisid uudistava ja kiitva tähelepanu. Vaieldavaks muudatuseks oli otsus keskenduda eesti temaatikale ja mitte refereerida Grünthali kombel rahvusvahelist kultuurielu, mis oli meile niikuinii kättesaadav. Pealegi ei olnud tegu endasse kapseldunud, vaid „globaalse eestlusega“, milline termin läks käibele „Manas“ ilmunud Walter Ranna samanimelisest artiklist.

Ergutades vaheseinte kahanemist kodueesti ja pagulaskirjanduse vahel, esitasin „Manas“ kaks teesi: 1) olemas on vaid üks eesti kirjandus, ükspuha, kus see on kirjutatud või trükitud, 2) „Mana“ ei ole ainult pagulasajakiri, vaid eesti kultuuri ja kirjanduse ajakiri. Järgnevatel aastatel laiendasin kodu-Eestile pühendatud veeruruumi. „Mana“ hakkas valikuliselt avaldama kodumaal elavate autorite loomingut ja kirjutisi, eelkõige seda, mis kodumaal trükki ei pääsenud, kodueesti kunsti reprosid ja sealseid teatrifotosid.

Õngitsesin VEKSA kaudu küllakutsed ja käisin kümne aasta jooksul (1968—1978) neli korda Eestis, nii Tallinnas kui Tartus, Pärnus ja Viljandis ning ilma loata ka mujal, Otepää, Tõrva ja Häädemeesteni välja. Sellest tõusis muidugi pahandus. 1980. aastatel mulle enam Nõukogude viisat ei antud, ei antud ka minu poegadele, kui nemad tahtsid Tallinna minna. Viisakeeld kestis sügiseni 1988.

Tänu sellele, et olin „Mana“ toimetaja, sain Eestis kokku paljude huvitavate isikutega Kaplinskist, Rummost, Runnelist, Undist, Valtonist Panso, Irdi, Vaarandi, Krossi, Kaalepi ja Lennart Merini. Vaatasin teatrit, filme ja kunsti, külastasin Tuglast, Annistit, Sanga ja Merilaasi, Uku Masingut, Matti Pätsi. Neil õppe- ja uurimisreisidel nähtu, kuuldu, kogetu ja kogutu peegeldus „Mana“ veergudel. 1968. a. õnnestus mul patakas käsikirju üle Leningradi ja Viiburi välja tuua, aga a. 1969 jäin Tallinna sadamas keelatud materjalidega vahele. Laev läks ilma minuta ja mul tuli järgmisel päeval läbi teha tõsine vestlus KGB ohvitseridega. (3) Siis olid põnevamad ajad kui praegu.

Grünthal saatis Ameerikas ilmuvale „Manale“ jätkuvalt kaastööd ja kui New Yorgis toimunud Kultuuripäevad tähistasid 1983. aastal vastava eeskava ja õhtusöögiga „Mana“ 25. aastapäeva, saatis Grünthal järgmise läkituse, mis ette loeti:
„Sündinud Suurel Toomel — partus —
kasvanud Kassitoomel, Tartus,
õppinud Anatoomikumis, uues ja vanas
valges kitlis, astun te ette saterkuues,
vennad ja õed veerand sajandit suitsenud Manas,
tõotades teile igavest austust ja abi —
Reets, Rein, Mikiver, Vaskad, Valgemäe, Grabbi,
Urve, Aime, Kalle ja Evi, me kased ja sükomoorid,
ärgu lõppegu tulevesi kunagi teie klaasist!
Elagu Põrgupõhja, maha inglikoorid!
Tervitab Göteborgi vee alla vajunud baasist
Peetri kiriku Quasimodo.“

Rein on Silberberg, Vaskad on Vootele ja Lauri, Mikiver on Ilmar, Urve Karuks ja Aime Martinson Andra avaldasid luulet „Manas“ ja Aime etles konverentsil Grünthali luulet, Kalle Vellenurme ja Evi Evart Vellenurme olid tugisambad Üliõpilaskonna Vilistlaskogu konverentside, Kultuuripäevade ja „Mana“ ürituste teostumisel ning Evi oli samade Kultuuripäevade peakorraldaja, kuhu Grünthali läkitus saabus. Viimases värsireas viitab Grünthal oma värssromaanile „Peetri kiriku kellad“.
Kõik nimepidi värsis mainitud olid kohal Mana 25. sünnipäeva tähistamas. Nüüd, aastal 2008, jälle veerand sajandit hiljem, ei ole enam Silberbergi ega Grünthali, et ole ka Ilistet. „Manale“ uue kujunduse andnud Peeter Sepp suri möödunud aastal oma sünnilinnas Kuressaares, kuhu ta oli Torontost tagasi pöördunud ja kus ma teda kahe aasta eest külastasin. Jäägu see „Mana“ 50. aastapäeva puhul kirja pandud tagasivaade ka nende mälestuseks!
HELLAR GRABBI

(1) I. Grünthal, „Mana sünd“ (Mana 50, 1982); A. Reinans, „Mälestusi ajakirja Mana esimestest aastatest“ (Akadeemia 4, 2006).
(2) Sellest ajakirjast annab ülevaate koguteos „Vaba Eesti tähistel“, toim. H. Grabbi, I. Iliste, V. Linnuste. Tallinn 2000.
(3) H. Grabbi, „Tuhkatriinuga Karjalas“ (Vikerkaar 3, 2005); H. Grabbi, „Kõnelused KGB ohvitseridega“ (Looming 9, 2005).
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus