„Mälutunglad IV“ on koguteos, mille suhtes enam-vähem kõik asjaosalised on olnud ühes punktis ühel meelel: Tallinn saab enne valmis kui see raamat. Ma ei tea, kuidas Tallinnaga on, kuid kõnesolev raamat on valmis. Kahes keeles kirja pandud, trükitud, köidetud, Toronto linna jõudnud ja tükati huvitatuile ette loetud.

Raamatu esitlus toimus pühapäeval, 16. novembril Tartu College’is. Ürituse korraldajaiks olid Bibliograafia Klubi ja Elulugude Kirjutajate Rühm. Avasõna ütles dr Jüri Daniel, lõppsõna Maie Ilves. Teadustajana tegutses Aino Müllerbeck. Muusikalisi vahepalu pakkusid Markus Stahl viiulil ja Laine McColl klaveril.

Kuulsime kuut katket ilmunud raamatust autorite esituses ja ühe katke järgmisest kavatsusel olevast koguteosest. Rühma kaks liiget olid avaldanud iseseisva mälestusraamatu ja kolmas autor oli väljaspoolt rühma. Kõiki uudisteoseid oli võimalik kohapeal osta koos paljude teiste raamatutega, mis müügilauale välja pandud.

Elulugude Kirjutajate Rühma juht prof Tiina Kirss juhatas õhtu sisse, kõneldes teemal „Miks kirjutada elulugusid“. Oma sõnavõtus selgitas ta mälestuste jäädvustamise vajadust ning õhutas uusi liikmeid rühmaga liituma. Ühtlasi üritas hajutada kolme müüti seoses elulugude kirjutamisega: 1) kõik on kurvad lood, 2) kõik lood on põhiliselt samalaadsed ja 3) rühmas on kõik kirjanikud. Et ükski eelmainitud väidetest tõele ei vasta, seda võis arvukas kuulajaskond üsna varsti kogeda.

Kuuest värskest autorist kõneles esimesena Sergei Rauk, suurest Saaremaa perest võrsunud mees, kel kunagi elus kirjatööga ega üldse koolitarkusega suurt tegemist pole olnud. Kui kord kirjutama hakkas, siis olevat keegi asjatundja ütelnud, et jutt on huvitav, aga grammatika jätab soovida. Autor ise arvas, et see võis nii olla küll – ei mina teadnud neist käänetest ega pööretest suurt midagi, panin otse. Peab tunnistama, et see otsekohene otse mineku tunnistus kuulajaile imponeeris.

Juta Ilves luges lühikatke oma esimesest kodumaa külastusest aastal 1971, poliitiliselt üsna „pimedal“ ajal. Samas tutvustas raamatut, mille on äsja Eestis välja andnud ta vend Ülo Subbi pealkirja all „Lõpp hea, kõik hea“. Seda pooleldi kinnituseks prof Tiina Kirssi müüdikummutusele, kuna vend polnud kunagi ilmutanud kirjanduslikke kalduvusi.

Kalju Varangu meenutas koolipäevi, kus ta huvid tehnika vallas olid niivõrd ulatuslikud ja laiahaardelised, et kirjandus sinna vahele kuidagi ei mahtunud. Luuletajana tuntud Urve Karuks vestis armsa loo oma notsust, kes ilmus ta lapsepõlve põgenikelaagris ja pidi seal ka oma elupäevad üsna proosalisel teel lõpetama. Kuid kogu lugu koos proosalise lõpuga oli luuletaja käega kirja pandud.

Ka Tarvo Toomes läks tagasi noorusaega, kuid mitte lausa lapsepõlve. Tema mälestused olid skaudilaagrist Rootsis, kus huvid kiskusid juba vastassoo suunas ja gaidilaagri lähedus ning selle isikuline koosseis olid noorukile olulise tähtsusega.

Lya Haamer jutustas oma sõja lõpu eelsetest päevadest Saksamaal, töötades koos emaga veduridepoos Frankfurt/Oderis, ja põgenemisest lääne poole läheneva Punaarmee eest.

Kolmest iseseisva üllitisega esile kerkinust kõneles kõigepealt rühma koosseisu mitte kuuluv dr Roman Toi, kelle suureformaadiline teos „Kaunimad laulud pühendan sull’“ on juba tükk aega olnud avalikkuse tulipunktis. Oma lühikeses sõnavõtus ei puudutanud ta üldse eriti oma raamatut, vaid mõtiskles juhiprintsiibi teemal – juht peab teiste eest mõtlema.

Asta Kaljuste vestles oma raamatu „Elu täis imesid“ saamisloost. Kolm kooliaegset sõbratari, autor nende hulgas, jätsid heitlikel sõjapäevil üksteisega jumalaga, kuid kohtusid autori kodumaad külastades aastakümnete tagant uuesti. See andis tõuke mälestuste avaldamiseks.

Omapäraseim on ehk Endla Kanneli juhtum, kelle tõi Kanadasse 1974. aastal abiellumine Kanada kodanikust eestlasega. Me ei oska tänapäeval mõelda sellele, et ühelt mandrilt teisele siirdumise protsessis oli inimene teatava aja lindprii – pole passi, pole korterit, pole õieti kodumaad. 16aastane tütar jäi maha, kuna oli liiga vana, et emaga koos lahkuda. Et teda adopteerimise kaudu oli võimalik järele tuua, selle võimaluse mängis kätte õnnelik juhus ja asjatundliku tuttava heatahtlikkus. Neist elamustest sündis mälestusteos „Südames kantud sünnimaa“.

Peeter Ilvese katke koguteosest „Mälutunglad V“, millest nüüd üha julgema häälega kõneldakse, oli mõnevõrra pihtimuslik. Noor mees leidis korteri kaasmaalaste majas, kuhu teda peale muude hüvede tõmbas omaealine peretütar, kellelt kuidagi pilku ära ei saanud. Mis seal salata – Peeter ja Maie on tänaseks kuldpulmad ära pidanud ja tegutsevad mõlemad Elulugude Kirjutajate Rühma aktiivsete liikmetena.

Noor viiuldaja Markus Stahl võlus kuulajaid Bachi ja Händeli helinditega. Laine McColl sõrmitses klaveril tuttavaid kodumaiseid viise.

Raamatute müügilauda külastati agaralt ja paljud lahkusid esitluselt, värske kirjavara kaenlas. Üritust võis igati kordaläinuks lugeda.

Märkmed: