Eesti Elu
Taas põlesid küünlad
Eestlased Kanadas 12 Feb 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Saarlaste küünlad põlesid pühapäeva, 7. veebruari pärastlõunal, nii nagu nad 54 aastat järgemööda on põlenud. Paik, kus nad süüdati, oli Toronto Eesti Maja kristallsaal.

Seekord pean hakkama koosviibimise kirjeldust lõpust peale – tuleb selgem ja arusaadavam. Ja olgu kohe ära öeldud, et süüdi pole selles mina, vaid Leida Helde. Tema oli see, kes kutsus kirjamehe enne peo lõppu kõnepuldi juurde ja kinkis talle nägusa kaunis köites raamatu pealkirjaga „Saare rahvas vabas maailmas“. Raamat on välja antud Saarlaste Ühingu poolt juba aastal 1984, kui Suurest Lahkumisest oli möödunud 40 aastat.

Raamat raamatuks, aga selle kinkimisega käisid kaasas kavalad sõnad, et Eesti Elu reporter on vastutulelik mees – kui vaja, kuulutab osavõtjate arvu kümnekordseks. Noh, ega minagi väikest altkäemaksu ära põlga. Lausugem siis pealegi kuulekalt, et kohal oli ümmarguselt kakssada viiskümmend eht- ja võltssaarlast. Orkester mürtsus, rahvas vihtus tantsida ja kapp käis kange Saaremaa õllega ringi.

Tähelepanelik lugeja on selle aja peale mõttes matemaatilise tehingu sooritanud ja taipab, milline oli tegelikkus. Korraldajad olid algul veidi nördinud ja kohmetud, et seekordsele küünlapäevale nii vähe rahvast ilmus. Ei osatud aimata, kas olid kõik solidaarsusest esimehega Floridasse lennanud või olid kurjad tõved äkki kivide ja kändude asemel saarlaste kallale karanud. Kohalik ilm polnud ehk just floridalik, kuid selle aastaaja kohta ikkagi üsna sümpaatne.

Kohmetus kaudus, kui orkester mürtsuma (loe: mahedat muusikat pakkuma) hakkas. Voldemar Palo ja Lembit Vohnja pillid, mis algul niisama koosviibijate kuulmismeeli paitasid, kuid hiljem juba kaasa laulma meelitasid, muutsid õhkkonna hubaseks ning aina hubasemaks. Kapp ei käinud Saaremaa õllega ringi, vaid istus ilusasti paigal ja rüüpas valget veini. Jutt on muidugi mu igipõlisest sellenimelisest lauluvennast, eesnimega Arnold, kes aastatekoormust trotsides kohal viibis ja impromptu ettekandes saaremurdelise salmi deklameeris. Kirjakeelsest tõlkest keeldus – kes keelt äi möista, ärgu mette tulgu saarlaste pidusse.

Jah, ei pea tingimata palju rahvast koos olema, ei Saaremaalt ega mandrilt, et mõnusat äraolemist nautida. Ülle kokandus oli tasemel nagu ikka ja sai kokkutulnuilt üksmeelse tunnustuse. Moosekandid oskasid repertuaari valida ja rahvast hoogsasse ühislaulu kaasa tõmmata. Asuti koduteele rõõmsas meeleolus ja vaikses lootuses, et ehk järgmise peo ajaks ongi osavõtt kümnekordne ja sama hubane.

Peaasi on siiski, et küünlad põlesid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus