Eesti Elu
Suviseid lisamuljeid
Arvamus 31 Jul 2009 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Viimati oli juttu Vabadussõja võidusambast. Võrgukommentaarid on täis ristiviha. Kirjaoskamatud kasutavad allkirjana kolme risti (doktorikraadiga venelased armeenia raadio kohaselt nelja), kas tuleb ka neid millegi muuga asendada?

Karsten Brüggemann on ka landesveeri sõja „müüdi“ teemal sõna võtnud (www.eurozine.com – 9.3.2004). Paistab olevat üldiselt mõistlik ja asjalik, aga pearõhk on Eesti Vabariigi lõpuaastate autoritaarse korra „müütidel“. Nende hulka kuulub Võidupüha, mille tähistamist võrreldakse Nürnbergi ja Moskvaga.

Väikerahval ei tohigi olla selliseid „müüte“! Jääb mulje kui väikesest, tühisest, naeruväärsest, natuke natslikust Eestist. Libiseb kergelt üle eestlaste suurimast kartusest, et sakslased tahtsid hävitada Eesti iseseisvuse ja lõid liidu valgete venelaste Loodearmeega. Loomulikult kasutatakse võite iseteadvuse tõstmiseks, miks panna seda eestlastele pahaks? Just seda Võnnu võidu „müüti“ analüüsib põhjalikult ja asjalikumalt Ago Pajur juunikuu TUNAs.

Eestlaste alaväärtustamisel on sakslased ja venelased olnud liitlased. Nad ju ei salli tülikaid väikerahvaid. Gaasitoru puhul on ka eestlased jalus, sakslased ja venelased ühel meelel. Baltisakslased olid tsaaririigi ajal üsna truud valitsuse teenrid. Miks on kogu aeg eestlased süüdlased, tõlgendavad oma ajalugu valesti? Tahavad vahel olla natuke uhked, kas peaks olema allaheitlikud nagu varem? Kas on ka laulu- ja tantsupidu eesti äärmuslaste natsionalistlik demonstratsioon? Eesti ajaloolased ei julge vastu rääkida, kardavad tembeldamist natsionalistideks.

On palju küsimusi. Kas Savisaare leping Putini parteiga ei lubagi tal osaleda rahvuslikel üritustel, sest see võib Moskva silmis rikkuda hea maine? Kas Eesti peab kooskõlastama need üritused Moskvaga, sest vähimatki sellist loetakse russofoobiaks? Ei tohi isegi tähistada vabariigi aastapäeva ja Võidupüha paraadiga, sest see on praalimine, mis on ainult lubatud Venemaale! On sama tendents, mida iseloomustasin Ilmjärve teose retsensioonis Akadeemias (Eestis pole seda tähele pandud): „ohvrid on süüdlased“. Moskva võib rääkida igasuguseid rumalusi, ka Eestis leidub nende toetajaid.

Venelased on kummaliselt pahased selle üle, et OSCE mõistab hukka Stalini kuriteod, ka nende vanavanemate kallal. Kas need olid õigustatud? Ollakse samuti pahased eestlastele, kes 1944. aastal ei tahtnud öelda: „Tulge ja tapke meid edasi!” Küüditamine oli nagunii riigi kulul turismireis Siberisse. Ilus loodus ja sõbralik rahvas jätsid küüditamisohvrile Malle Saluperele häid muljeid. Bäckmani ja Djukovi kohaselt oli ainult kõigi mugavustega evakueerimine sõjaohu eest, mida siiski rikkus Mertelsmanni avastatud „kriminaalne hoolimatus“.

Ei õnnestunud venestada Eestit tsaari ega ka nõukogude ajal, aga nüüd tehakse seda palju efektiivsemalt, ikka samm-sammult. Varem polnud ju Eestis samasuurt venelaste kolooniat, kes kogu aeg sihib Moskva suunas. Väsimatult korratakse, et ega suure Venemaa vastu nagunii ei saa ja keegi appi ei tule. Samal ajal halvustatakse ja alaväärtustatakse eestlaste panust. Kõige hädaohtlikumad pole Klenski ja Linteri taolised, vaid mõned intelligentsemad venelased, kes saavad tihti sõna, aga põhimõtteliselt ei usu Eesti riigi püsimisse. Neile sekundeerivad teadlase sildiga endised marksismi-leninismi spetsialistid. Eestis pole eriti julgeid analüütikuid, kommenteerijatel on suud ja silmad kinni osavate intelligentsete eestlaste kritiseerijate ees, olgu nad omad või võõrad. Kui kaua suudab Eesti sel kombel vastu pidada, eestlased sirget selgroogu säilitada?

On ilmunud TEA leksikoni 3. köide. Esimesi tutvustasin varem (EE 24.04.), kontrollisin nüüd kõiki võrgus, kus on võimalik korrigeerida. Jätkub osaliselt sama tendents. Näiteks „siirdus“ professor Peeter Arumaa Rootsi. On ainult korrigeeritud, et Adson „põgenes“. Seda peaks tegema ka Keete Ainveri juures, kes „emigreerus“ 1944. a. Jätkuvalt on ajaloolise loogikaga vastuolus Hendrik Alliku biograafia. Kuidas saab Eesti Vabariigi poliitvang olla „Eesti partei- ja riigitegelane“? Kas kehtib sama tema vanglakaaslaste Johannes ja Olga Lauristini kohta? Nende mainet ei tohi ju rüvetada, seda võib teha ainult nende vangistajatega, kes neid küll amnesteerisid, aga kellele nad halastamatult kätte maksid? Kas oleksid nad (nagu nende seltsimees Jaan Anvelt) eelistanud Stalini mõrvarite kuklalasku? Korrektsem oleks näiteks „Eesti poliitvang, ENSV parteitegelane“. Kas Eesti ja ENSV ühtsustamine on TEA printsiibiks, nii et ENSV ajal olid samuti õiged riigimehed ja -tegelased? Kuna on tegemist Eesti leksikoniga, oleks võinud „Eesti“ välja jätta, nagu seda ka mõnikord on tehtud. Suures saksa Brockhaus-leksikonis pole Goebbels saksa partei- ja riigitegelane, vaid ainult nationalsozialistischer Politiker. On piir demokraatliku ja natsistliku Saksamaa vahel, sellele vastavat oleks ka vaja TEA leksikonis. Kus on aga kasutajate silmad?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus