Suvihari üle maade ja mere
Eestlased Kanadas 29 Jun 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Suvihari üle maade ja mere

Sellisena oli see välja kuulutatud ja sellisena viidi see ka läbi. Kuigi osavõtt suviharjapidustustest näitab pidevat kahanemise tendentsi, on Seedrioru ikka veel paik, mis meie rahvast ühendab üle üha suuremate kauguste. Kui õhtusesse muusikaprogrammi oli kauguste tagune käesirutus juba kavandades sisse kodeeritud, siis külastajate osas oli see kahtlemata spontaanne. Oli üksikuid osavõtjaid mandri kaugemaist paigust ja ka külalisi kodumaalt.

Siinkirjutajal oli näiteks meeldiv võimalus kohata noort eesti peret, kes hetkel elab Soomes. Mingi salapärane magnet tõmbas nad suviharja veetma Seedrirorul.

Enne kui kedagi teist saab kiitma hakata, tuleb tänada ilmataati, kes kinkis laupäevaseks pidustuseks perfektse ilma: päeval piisavalt päikest ja parajal määral pilvitust tapva palavuseta, õhtuks mõnus jahedus. Enne lõunat, kui sõiduki nina sai kaitsvate kuuskede varju peidetud, võis silmata mäeveerul rõõmsat telkiderida. Küllap seal pesitses noorus nagu varasematelgi aastatel, ja küllap enamik neist oli oma presentelamud püstitanud juba eelmisel õhtul. Võrkpalliturniir ja laste karneval olid ilmselt juba aset leidnud, kuid basaar ja vabaõhuturg peibutasid oma kirendava kaubaga ja einelaud peamajas levitas koduselt tuttavaid lõhnu. Mis seal ikka – papist pütt maitsva hapukapsaga ette, sardell otsapidi sisse, viil musta leiba kõrvale ja „pangem aga pidu“, nagu eelreklaam moodsavõitu eesti keeles oli soovitanud.

Natuke nukraks tegi, et omaealisi tuttavaid nappis, kellega mõtteid ja muljeid vahetada. Kuid nukrus asendus peagi rõõmu- ja uhkustundega, et võimutseb see generatsioon, kelle jaoks see paik on rajatud, kelle huvides Seedrioru asutajad kunagi rügasid ja rahmeldasid, et mahajäetud kanada talukohast saaks üks pagulaseestluse elujõu kantse. Kui tuttavlikke teresid hakkas sadama noortelt inimestelt, siis tuli hakata aju pingutama, et välja nuputada, kelle lapselapsega tegemist. Kuid lõpmata hea oli tajuda, et nad sind tunnevad, mäletavad ja omaks tunnistavad.

Pärastlõunane pidulik aktus meelitas pidulised alla orgu, mälestussammaste ja rahvusvärvidega ehitud tagafooni juurde. Kuigi päike ei lõõmanud sel aastal liiga halastamatult, eelistasid paljud, eriti vanemad,
ikkagi elupuude varju kõnepuldi lähedusse paigaldatud toolidele. Seedrioru esinaine Kadri Nõmmik-Munro andis märku lipuheiskamiseks. "Eesti lipu" esimese salmi saatel kerkis vardasse meie armastatud trikoloor. Oma avasõnas rõhutas esinaine silla rajamise ideed üle maade ja mere. Seejärel kõlas ühiselt lauldud Kanada hümn, mida, nagu kõiki teisi laule aktuse vältel, saatis süntesaatoril Kara-Lis Coverdale.

Nüüd asus ametisse rahvarõivais teadustaja Tiiu Nõmmik, kes palus õpetaja Kalle Kadakat viia läbi aktuse vaimuliku osa. Õpetaja oma palves juhtis tähelepanu suviharjale, kus päev on pikim. On sümboolne, et Võidupüha tähistamine toimub just ajal, kus päev võidab öö ja valgus võidab ülekohtu.

Samas edastas ta värskelt saabunud kurva sõnumi, et Afganistanis on langenud kaks Eesti sõdurit ja neli on haavatud. Ta tsiteeris president Toomas Hendrik Ilvest, kes sel puhul tähendas, et meil pole põhjust patsifistlikuks rahuloluks. Ühine harras palve haavatute eest ja langenute mälestuseks kandus meiegi pidupäevalt kodumaale omaste südameisse ja meeltesse.

Võidutule tõi tõrvikuga kohale Eesti Kaitseväe vormis kapten Ülo Isberg, kes raporteeris aupeakonsul Laas Leivatile. Viimane süütas pidulikult võidutule. Järgnes pidulik pärja asetamine mõlema mälestussamba juurde. Selle viis läbi kapten Isberg koos kohalike võitlejate esindajatega, kelleks olid Heino Sepp ja Mihkel Salusoo. Pärga kandsid rahvarõivais Seedrioru noored Andrus ja Mari Käärid. Väärikad mälestussõnad langenuile lausus aupeakonsul Laas Leivat. Ansambel "Helin" lõpetas harda talituse Juhan Aaviku helindiga "Laul langenud kangelastele".

Aktusekõneleja Tõnu Tõsine otsustas täielikult eemalduda Võidupüha teemast ning keskenduda Seedrioru tulevikule ja saatusele. See hellvalus punkt väärib kahtlemata käsitust ja põhjalikku arutlust. Kõneleja tsiteeris mitmeid varasemaid aktusekõnelejaid, märgistades neid aastaarvudega, et oleks selgem pilt, kuidas üheski ajajärgus mõeldi ning arvati. Osa kõnest oli nooremate huvides ingliskeelne. Kõne juhtmõtteks oli revideerida eesmärk, kuna ajad ja olud on muutunud.

Kontsertosas esitas naisansambel "Helin" Margit Viia-Maiste juhatusel neli laulu. Noored hääled kõlasid puhtalt ja sulasid hästi kokku, mis väikese koosseisu puhul vabas õhus lauldes on märkimisväärne saavutus. Ansambel saavutas publikuga hea kontakti ja pani end muusikaliselt väärikalt maksma.

Lõppsõna ütles Kalju Varangu, jagades tänu nii aktuse kavas osalenuile kui kuulajaskonnale. Aktus lõpetati Eesti Vabariigi hümniga.

Järgnesid mõned hubased tunnid vanade tutvuste uuendamist ning uute loomist, olgu siis peamajas toiduleti ja karastavate jookide toel, või auto pakiruumist välja kougitud virgutava "oaasi" najal. Päike hakkas madalamale langema ning hämarusega saabuv jahedus tuletas meelde, et vabaõhulava lähedusse sooja riietuseta minna ei maksa.

„Öömäng“ kodumaiste ning kohalike muusikutega oli tõeline ühendaja, ikka üle maade ja mere. Tallinnast olid kohal Riho Sibul, Margus Kappel ja Indrek Kalda; Vancouverist Aarne Tork; kohalikest Peeter Kopvillem, Eric Soostar, Tõnis Tõllasepp, Lembit Nieländer ja Rosemarie Lindau. Võimekas estraadieliit, kelledest paljud juba varem maid ja merd ületades koostööd harrastanud. Mitmed rõõmustasid publikut lauluga, kõik peale Roosi kribisid, tagusid või tõmbasid mingisugust pilli, mõned tögasid üksteist või kedagi kõrvalist heatahtliku anekdoodiga. Viimaste hulgas sammus esirivis Peeter Kopvillem, kes üldse näis olevat eeskava "vedruks". Kes kunagi vedrule vajutas, jäi selgusetuks, kuid kogusummas kujunes kava haruldaselt meeldivaks ja meeleolukaks. Ainult veidi lühikeseks jäi, kuigi tegelikult kestis kaks kuud, st. üks kuu liikus traate pidi üle lava ja muusikute peade, kuna teine, poolik, vaatas ülevalt seda nalja pealt.

Vahetult pärast õhtuse öömängu lõppu siirduti uuesti mälestussamba juurde, mõttesillaks kodumaale. Selle läbiviijaks oli seekord Esko Luksepp, kes saabunud ööhämaruses kõigepealt deklameeris Arved Viirlaiu luuletuse "Sina suudad" ning jätkas päevakohaste mõtetega, paludes kõigil hiljutiste sündmuste valguses toetada südames Eesti Vabariigi valitsust ja president Ilvest. Nagu ikka, lõpetati kokkutulek rahvushümni viimase salmiga, mille järel Seedrioru noored asetasid samba jalamile "Öömängus" osalenuile tänutäheks toodud lillekorvi.

Oli aeg lahkuda, kuid kaugeltki mitte kõigil. Mäel algas õige pidu noortele "Rokkfesti" nime all, kus "öömängurid" olid vahetanud riietust ja repertuaari ning Walter Mätase ansambel kuulutas kõva külma (The Big Chill), mida ainult hoogsa tantsuga kontidest välja saab.

Hüvasti siis, ilus ja sõbralik Seedrioru! Kohtugem veel ja veel ja veel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus