Kreemide pere tuli 1951. aastal Edmontonist Torontosse, kuna siin oli palju eestlasi ja ühtehoidmise vaim suur. Mai Kreemi sõnul olid algul kõik eestlased n-ö ühe mütsi all — kõik olid ühtmoodi vaesed, kellelgi polnud suvilaid ega muud erilist vara, aga vajadus ja soov koos käia ning suvitada oli paljudel olemas. Nii hakati tasapisi organiseeruma.
1951.a. hakati suviti nädalalõppudel käima Central Island'il — sõideti trammiga all-linnas asuvasse sadamasse, kus ei olnud tollal ühtegi kõrghoonet. Sama transferiga (pr. Kreemil on meeles, et 25 sendi eest sai osta neli trammipiletit) pääses praamile ja nii oldigi saarel, mis tollal nägi välja hoopis teistmoodi kui täna, ei mingeid atraktsioone ega kohvikuid. Enamus kooskäivaid eestlasi olid siis vallalised ja lastetud; saarel peeti koos lätlastega 8-tunniseid võrkpallimänge ja nendest mängudest sündis hiljem päris mitu abielu.
Paar suve käidi seal, siis hakkasid juba mõned eestlased omale suvilaid ostma. Kõigil see aga võimalik polnud ja nii jäi edasi vajadus ühiste kooskäimiskohtade järele suvises looduses. Edasi hakati käima Simcoe järve ääres — mitmete suvede vältel pandi seal telgid püsti, ujuti, söödi, joodi, lauldi, mängiti kitarri... Mai Kreemil on meeles, et kord läinud lärm nõnda suureks, et kohalikud elanikud kutsusid politsei kohale.
1953.-54.a. paiku käidi ka Wilcox'i järve ääres, kus oli soomlaste asula. 1957-61 korraldati Eesti suvepäevi Shadow Lake'i ääres, kus toimus ümber järve jooks ja üle järve ujumine.
1955.a. korraldati Tuulingu farmis Belleville'i lähedal esimesed ujumisvõistlused, auhindadeks käterätid. Käidi ka Moots'i järve ääres Muskokas, kus on suvilaid paljudel eestlastel.
Kreemide pere reisis 1953.a. New Yorgis, Lakewoodis ja Philadelphias, kus eestlastega kohtudes kasvas välja mõte korraldada Põhja-Ameerika I Eesti Päevad, mis said teoks 1957.a. — laulmine, rahvatants ja võimlemine.
Sporditegevus oli Mai Kreemi sõnul väga omane nii eestlaste esimesele kui teisele põlvkonnale Kanadas: kõik sportisid ja üsna tihti ilmus eestlaste kui tublide sportlaste pilte Toronto ajalehtedes. Väga populaarne oli näiteks osavõtt Kai Kääridi ning perek. Anvelti balletistuudiost. Kunagi ei olnud vaja mõelda, kuidas küll pühapäeva sisustada, sest igal pühapäeval toimusid Harri Liivi juhatusel jalgpallivõistlused või mõni piknik.
Tasapisi hakkasid üha enamad eestlased omale suvilaid rajama ning seetõttu jäi ka ühiseid väljasõite vähemaks. Sporditegevus keskendus Jõekäärule; tegutsesid tugevad spordijuhid Erich Roodus, Harri Liiv, Arvi Raudoja, Helmut Jaaguste, Arvo Oiling, Lembit Joselin jpt.
1980-ndatel aastatel peeti Jõekäärul Jaan Schaeri eestvedamisel spordilaagreid. 1980 ja 1984 peeti Torontos Etobicoke's vabaolümpiaade — baltlased, ukrainlased ja armeenlased, kes tollal olümpiamängudel oma lipu all võistelda ei saanud, korraldasid omavahelisi võistlusi.
1955.a. loodi Clevelandis Põhja-Ameerika Balti Spordiliit. Eestlaste esindatus oli seal väga tugev, kuid praegu enam mitte.
Mai Kreem on ise korraldanud üle 40 aasta leedulaste poolt alustatud Balti ujumisvõistlusi. Praegu on ta üldkorraldusest taandunud, kuid tegutseb edasi ujumise propageerimisel eestlaste seas, tõdedes kahjutundega, et eesti ujujaid jääb võistlustel üha vähemaks: peamiselt endiste ujujate lapsed on need, kes veel osa võtavad.
Tulihingeline spordi ning eestluse eest võitleja Mai Kreem leiab, et kuigi võimalused Eestiga suhtlemiseks on nüüd avaramad kui kunagi varem, peab ka väliseestlus säilima: milleks ja kelle jaoks siis kõik see siin üles ehitatud sai.