Nii need asjad kipuvad olema, et jõulurõõmust tahavad kõik lapsed osa saada, olgu nad nii suured või väikesed kui tahes. Ja Toronto Eesti Pensionäride Klubi jõulukuisel koosviibimisel 6. detsembril oli Eesti Maja suur saal eakaist lastest tulvil, kõigil rõõmus ootusärevus näol. Just eakaist, mitte vanureist ega ättidest-muttidest, taevas hoidku! Selle tegi klubi nooruslik esimees Heikki Paara kohe alguses kõigile selgeks, et nüüd tarvitatakse sellist sõna ja mitte poliitilise korrektsuse huvides, vaid see kohe ongi korrektne.
Esimees tervitas kokkutulnuid ja tutvustas koosviibimist kaunistama palutud külalisi, kellest allpool juttu. Ühtlasi kinnitas, et tunneme jätkuvat rõõmu Eesti Majast, oma kodust, mille kunagi ühiselt rajasime ja mida ka hoida püüame.
Ühislaulud, milleta kunagi läbi ei saada, olid loomulikult jõuluilmelised. Toivo Kõheliku klaverihelide saatel pandi kuusepuu püsti, haljad oksad ja säravad küünlad ja puha. Siis luges õpetaja Kalle Kadakas söögipalve ja perenaised hakkasid auravate kohvikannudega ringlema. Kui võileivataldrikuilt kilekatteid eemaldati, tehti Toivo eestvedamisel veel paar nostalgilist tiiru läbi sahiseva lume, samaaegselt salarõõmu tundes, et Toronto tänavail seda sahisevat nappis.
Unustasin mainida, et ukse kõrval ilutses pikk loteriilaud jõulupakendeis võitudega. Piletimüüjad jalutasid ringi ja kes siis advendimeeleolus ostmata jättis. Igaüks lootis väikesele lisarõõmule võidu näol. Esimehe sõnutsi oli loterii korraldatud pensionäride (oi, vabandust – eakate!) tervisvõimlemisrühma toetuseks.
Pärast einetamist süvendati jõuluilmet selle igiarmsa lauluga, kus Ats ja Mall akna all jõulutaati ootavad, kes kuidagi tulla ei taha, kuid siiski tulemata ei jää. Ka õp. Kadakas oli oma järgneva jõulujutu rajanud ootamisele. Tähendab ju advent rõõmsa ootamise aega. Ja et seda rõõmsat ootamist veel kaunimaks kujundada, palus ta Toivolt oma kõnele improviseeritud klaverisaadet, mille see ka delikaatselt ja maitsekalt läbi viis.
Muusikalist meelelahutust – ei, pigem siiski meeleülendust – pakkus Heli Tenno ühenaiseansambel. Nagu ikka end ise klaveril saates esitas Heli mitu uudset jõululaulu, mis vaid vähestele tuttavad, kuid kõigile otsemaid hinge läksid. Ettekanne võeti vastu tugevate ovatsioonidega. Jõulurõõmu magus hõng täitis saali ja tungis kuulajate südameisse.
Kui lõpuks ühiselt lauldi „Ajaratast“, siis puudus selle helides tavapärane looritatud nukrus. Eks see laul oli valitud seepärast, et tuldi käesoleval aastal viimast korda kokku. Asuti koduteele salapärase tunnetusega, et kuigi valget habet ja punast kuube ei nähtud, oli jõulutaat meid siiski külastanud.
