Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid, mälestusi (4)
Arvamus 11 May 2007 Hellar GrabbiEWR
    Trüki   E-post   FB     
Selle tee oli juba valinud organiseeritud korras enamik eestirootslasi, kelle hulka sokutas end ka eestlasi. Ametlikul loal korraldas Rootsi-minekut Tallinnas vendade Pöhlide juhitud kontor. Saksa võimude esindajad istusid aga loasaamise komisjonis. Tähtsaim mees oli Saksa-poolne peakorraldaja, SD-sidemetega Wehrmacht’i ohvitser Ludwig Lienhard, kellest olenes palju.

Ema meenutuste järgi kirjapandud mälestustes leidub järgmine lõik: „Pöhli juures Rootsi mineku asjus käies nägin seal asju ajamas ka Tuglast ja Adsonit. Tunnistasin end noarootslaseks. Herbertil (isal) oli kõrge Rootsi aumärk, sellest oli kasu. See orden oleks taganud ka lastele koolihariduse Rootsis. Maksin kalli vaibaga ja presidendi keldrist pärit haruldase konjakipudeliga kinni Rootsi sõidu, aga laev, millega minema pidime, rekvireeriti saksa haavatutele.“

Kellele vaip ja pudel meeleheaks läksid, ei teadnud vist emagi, sest ta kasutas kontoriga asjaajamisel ka vahendajaid. Võibolla sakslastele, et komisjon meid eestirootslastena aktsepteeriks, sest noarootsi verd polnud emas küll tilkagi. Hiljem leidsin teistest allikatest, et eestirootslaste viimaseks transpordiks oli ette nähtud aurulaev „Rauge“, mis pidi väljuma 18. septembril, kuid rekvireeriti haavatute veoks paar päeva enne seda. Organiseerijad asendasid selle mootorpurjekaga „Triina“, mis aga oli palju väiksem, ja nii jäeti suur osa „Raugele“lubatuist maha. „Triina“ lahkus 20. septembril 300 põgenikuga pardal, nende seas palju tuntuid eestlasi ja Lienhard ise, ametliku sihtsadamaga Danzig. Lienhardi nõusolekul või koguni korraldusel võeti Hiiumaast möödudes kurss Rootsi, kuhu jõuti õnnelikult pärale. Emale ilmselt teatati ainult, et „Rauge“ sõit jääb ära. Kuid ehk oli „Rauge“ afäär rajatud blufile?

Jäi üle Saksamaa. Sinna oleks saanud minna kuu või isegi ainult nädal aega varem rahulikumalt ja julgemalt. Laevad sõitsid Tallinnast Saksamaale pooltühjalt, sest eestlased ei tahtnud kohe sugugi kodumaalt lahkuda. Ja rinne Eesti kaitsel Sinimägedes ja Emajõe joonel pidas siis veel vastu. Värvikalt ja paraja huumoriga kirjeldab Eestist lahkumist veel veidi rahulikumal ajal, 14. septembril Tallinnast Saksamaale sõitva laevaga Einar Sanden 12-aastase poisi pilgu läbi oma autobiograafilises romaanis „Hommikutunnid“ (2001).

Paanika haaras Tallinna viis päeva hiljem, 19. septembril, kui rahva seas levis teade, et sakslased on otsustanud Eesti maha jätta ja vägede väljatõmbamine on juba käimas. Ma ei mõtle paanika all mingit peataolekut, vaid sugulaselt sugulasele, tuttavalt tuttavale kanduvat ja järjest võimenduvat sõnumit – paari päeva pärast on venelased Tallinnas. Kes mõtleb põgeneda, sel on nüüd käes viimane aeg ja peab kiirustama. Muidu jääd kommunistliku võimu alla ja NKVD küüsi.

Tuleb minna, ja kohe, otsustas ema. Kas nüüd või siis juba eelmisel päeval oli ta hankinud loa pääseda laevale „Wartheland“, millega evakueeriti Saksa tsiviil- ja Eesti omavalitsuse ametnikke, aga võeti peale ka teisi põgenikke. Loa muretseja, üks mõistlik sakslane, keda ema tundis, oli talle öelnud: „Deutschland ist jetzt eine Hölle. Aber die russische Hölle wird noch schlimmer sein.“ (Saksamaa on praegu põrgu, aga Vene põrgu tuleb veel hullem). Nagu sadamas selgus, lasti hiljem „Warthelandi“ pardale ja ilma eriloata (Warthe on Lääne-Poola suurima jõe Warta saksakeelne nimi ja Warthelandiks kutsuti alistatud Poola üht Reich’i külge liidetud osa). See oli sama laev, mahutavus 6783 brutoregistertonni, millega kodumaa kaitseks tagasi tulnud soomepoisid olid sõitnud Hankost Paldiskisse kuu aega varem. „Wartheland“ pidi väljuma juba järgmisel päeval, 20. septembril.

Raskeks küsimuseks kujunes, mida teekonnale kaasa võtta. Selge oli, et saab ja tuleb võtta ainult kõige hädavajalikum. Ema teadis arvatavasti, et „Warthelandiga“ minejatele oli kehtestatud pakkide piirmäär, mis oli vist kaks kohvrit või kantavat pakki inimese kohta. Aga katsuge tundmatule tulevikule võõral maal ja sõja ajal vastu minna ainult kahe kohvritäiega, pealegi teades, et mahajäävad asjad on tõenäoliselt igaveseks kadunud. Mõned sokutasid lubatust rohkem pakke pardale, rääkimata kõrgel kohal teeninud härradest, kes oma pere tarbeks said kindlasti rohkem kraami laevale toimetada, küllap ka juba varem ette saata.

Vaevalt et meil nelja peale kaheksatki kohvrit oli, lisaks mõni käsipamp. Esmajoones pakkisid ema ja vanaema – kes veel oli küllaltki kõbus – seljariided ning tekid ja voodilinad. Samuti jalatsid ja muu rõivastuse juurde kuuluva. Siis peeti vajalikuks toiduaineid ja söögiriistu kaasa võtta, ja nagu kogesime, oli see õige tegu. Ja üht-teist vajaminevat veel. Mina asjasse ei sekkunud, olid neil ju suured kogemused rasketest aegadest. Nad olid Peterburis üle elanud mõlemad 1917. aasta Vene revolutsioonid ja Vabadussõja lõppedes läbi nälgiva Venemaa Eestisse tagasi tulnud.

Ema võttis kaasa muidugi olulised dokumendid. Ning mõned kuld- ja hõbeasjad. Kuid isegi perekonnapilte ja muid fotosid ei haaranud ta kõiki kaasa, vaid valis välja mälestuste poolest tähtsamad, teised pidid maha jääma. (järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Sep 8 2014 - Tartu College, suur saal
Segakoor Oöbik lauluhooaeg 2014/15
Sep 9 2014 - Toronto Eesti Majas
Toronto Eesti Keskkool ja Gümnaasium ...
Sep 9 2014 - Toronto, Eesti Maja keldrikorrusel
Toronto Eesti Algkool alustab
Sep 9 2014 - Toronto Eesti Majas
Eesti keele kursused algajaile ja ...
Sep 9 2014 - Toronto Eesti Täienduskool Eesti Majas
Otsime eesti keele õpetajat kooli ...

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus

Eesti Elu Eesti Hääl Eesti Päevaleht Eesti Rada
Meie Kodu Raadio Muusikamoos Peterburi Teataja Vaba Eesti Sõna