Tuhandete puhul sõltus Läände pääsemine õnnest või juhusest. Ei saa inimesi liigitada nendeks, kes otsustasid jääda. Inimesi läinuks ära palju rohkem, kui olnuks võimalusi. Lahkumisotsus langetati sageli alles viimastel päevadel. Kõikides nende päevade kirjeldustes on juttu Harjumaa, Läänemaa ja Pärnumaa rannikutele viivatel teedel ruttavatest inimestest, küll auto, küll hobuvankriga, jalgrattaga või jalgsi. Hiljem otsiti meeleheitlikult ärasõiduvõimalusi Saaremaal. Suurem osa viimastel päevadel randaruttajaist jäigi maha.

Tuntumatest jäid randa maha näiteks Friedebert Tuglas, Paul Keres, Otto Tief ja mitmed tema valitsuse liikmed. August Sang ja Kersti Merilaas olid 21. septembril Valkla lähedal rannas, aga otsustasid paatiminekust siiski loobuda, võimalik, et kartusest minna tormisele merele väikeste lastega (vastupidiselt õpetaja Tooderile!). Sama paadiga lahkus Bernard Kangro (vt Merilaasi „Viimane paat“ kogus „Kuukressid“, 1969). Jaan Kross räägib oma mälestuses, kuidas tema koos abikaasaga eksles 21.-22. septembril Lääne-Harjumaa Vihterpalu randa viivatel teedel, aga nähes punaarmee tankikolonnide edasijõudmist ja paadikohta otsivate põgenike arvukust, otsustas ta ise tagasi pöörduda.

Huvitava paralleeli leiame Krossi romaanist „Keisri hull“. Tsaari käsul koduaresti pandud Timotehus von Bock tahab välismaale põgeneda ja jõuab juba Pärnusse, kus teda ja ta peret ootab koht laeval. Seal mõtleb ta (ööl vastu 19. septembrit) siiski ümber ja otsustab jääda ning „olla kui raudnael keiserriigi ihus“. Mitte ainult Kross ise, vaid kogu kodumaale jäänud eesti rahvas oli raudnaelaks Vene impeeriumi ihus. Tänu väärivad kõik, kes isamaale jäid!

Eesti rahva elujõule oli ja muidugi on ka kahjulik nii paljude lahkumine. Kaotsi läks liiga palju bioloogilist potentsi ja geneetilist varamut. Põgenemisega päästsid paljud end nõukogude terrori käest – vangilaagrist, hukkamisest, küüditamisest. Kuid küllalt suurt osa pagenutest ei oleks nõukogude võim siiski otseselt taga kiusama hakanud. Aga eks siin kehti vanasõna: „Parem karta kui kahetseda“. Põgenikest moodustunud pagulaskonnal on mõistagi saavutusi, mis eesti rahvale kodumaal ja Eestile nii kultuuriliselt kui ka poliitiliselt on kasuks tulnud. Aga selle vaagimine on omaette teema.

Paadi- ja laevapõgenikest ning üldiselt Suure põgenemisega seotud asjaoludest puudub siiani põhjalik uurimus. Eesti riik peaks selle rahastama ja tellima, näiteks Tartu Ülikooli juures tegutsevalt Välis-Eesti Uuringute Keskuselt.

Meie neljaliikmeline pere elas Saksa aja lõpul Rahumäel, Kurni tänaval. Mina olin siis 14 ja vend Rein 10 aastat vana. Vanaema, emaema Marie Korjus, oli 81-aastane.

Ema oli 46-ne. Isa oli arreteeritud 14. juunil 1941 Petseris. Sinna viidi ta koos paljude teiste Eesti ohvitseridega Värska laagrist, kus ta viibis Eesti territoriaalkorpuse 182. diviisi staabiülemana. Isa edasise saatuse kohta kindlad andmed puudusid, kuid oletati Eesti ohvitseride Katõni, st. massilist hukkamist venelaste poolt, nii nagu selle saatuse osaliseks langesid tuhanded Poola ohvitserid, kelle haua olid sakslased selleks ajaks juba Smolenski lähedal lahti kaevanud. Nagu aastakümneid hiljem selgus, oli isa Norilski tribunalivanglas 1942. aasta juulis maha lastud.

Eestist lahkumise või paigalejäämise otsus sõltus peaaegu ainuisikuliselt emast kui perekonnapeast. Kuidas ja kunas ema selle kahtlemata raske ja nüüdses tagasivaates oma poegade elusaatust määrava otsuse langetas, selle kohta võin ma praegu, 60 aastat hiljem, ainult oletusi teha. Ja vaevalt, et see mulle ka siis selge oli. Oma 14 elu- ja 7 kooliaastaga – olin lõpetanud Reaalkooli esimese klassi – olin ikkagi liiga noor ja „poisi aruga“, nagu ema siis mitme asja puhul tavatses ütelda. Ei mäleta, et ema oleks minuga selles küsimuses nõu pidanud. Ta oli üldse väga iseseisva mõtlemisega inimene.

Muidugi, maailmasündmustega olin ma päris hästi kursis. Seda mitte niivõrd natsistliku Saksa propagandafiltri läbi tulnud uudiste, vaid eelkõige välisraadio kaudu. Kõige huvitam oli saksakeelne, ennast „Soldatensender Calais’ks“ kutsuv raadio, millele olin nuppe keerates juhuslikult sattunud. See „sõduritesaatja“, nagu selgus mu rõõmsaks üllatuseks, oli sakslastele suunatud inglise saatejaam, mis andis tõepärast ülevaadet sõjasündmustest ja rahvusvahelisest olukorrast.

Sellele vaatamata ei tajunud ma täielikult olukorra ähvardavat tõsidust ja seda, kui lähedal seisis okupatsioonivõimude vahetus. Eestist lahkumise mõtet ma eriti ei toetanud, pigem vastupidi. Aga ega mul sõnaõigust ei olnud. Ja üksinda mahajäämine ei tulnud kõne alla ega mõttessegi. Kuigi minust paar aastat vanemaid võeti juba sõjaväkke, olin ise mingis ebamäärases eas – lapse- ja poisipõlvest justkui väljas, aga veel mitte nooruk või noormees. Hiljem Ameerikas olen mõnikord naljatades ütlelnud, et mind viidi Eestist ära vastu tahtmist, ema käekõrval.

Arvan, et ema oli mõttes langetanud lahkumise otsuse juba mõni kuu varem. „Mehe nad mult võtsid, oma poegi ma venelaste ja kommunistide kätte ei jäta,“ nii on ta oma tolleaegset meeleolu meenutanud. Kindlasti pidas ema nõu isa sõjaväelastest kolleegidega, kes olid esimese nõukogude aasta üle elanud, ja tutvusringkonna teiste targemate peadega. Otsust raskendas mure, mida teha oma 81-aastase emaga, keda ei saanud üksi maha jätta. Sest tal ei olnud teisi lähedasi sugulasi, aga oli keeruline ja koormav võõrsile kaasa võtta.

Lahendust vajas ka küsimus, kuhu minna? Meie peres oli enne sõda valitsenud inglise-prantsuse ja mitte saksa-orientatsioon. Isa ja ema olid elanud aastatel 1926-1928 Pariisis, kus isa käis Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis. Kolm aastat Saksa ülemvõimu Eestis ei olnud seda riiki armsamaks teinud. Saksamaa ei tõmmanud ei poliitiliselt ega sõjasoleku tõttu – seal võis sattuda mitte ainult ebameeldiva riigikorra, vaid ka toidunappuse küüsi ja lennukipommide alla.

Emal tuli esmajoones mõttesse Soome, eriti kuna Soome oli augustis 1944 avanud Tallinnas mingi büroo, kus hakati registreerima eestlasi, kes soovisid lähenevate venelaste eest üle lahe pakku minna. Mäletan pikas sabas ootavaid inimesi selle büroo ukse ees, kusagil Pärnu maantee ja Valli tänava nurgal. Soome-mineku võimalused läksid aga nurja, sest septembri alguses algasid Soome ja Nõukogude Liidu rahuläbirääkimised. Büroo Tallinnas suleti.

Ema pööras siis pilgud Rootsi poole. Mäletan kurtmist, et Rootsi-sõiduks läheb vaja kulda või välisraha, mida tal ei ole. Võib-olla mõtles ta eraviisil väljuvaid paate?
(järgneb)

Märkmed: