Kommenteerides Siim Kallase kurikuulsat ähvardust koos „esimese Eestiga“ kodumaalt lahkuda, kui „teine Eesti“ sotsiaalseid õigusi nõuab, kirjutas Aili Aarelaid: „Olen pidanud palju mõtlema pagulusest ja 1944. a. paadipõgenikest. Vahel on mul tunne, et siis ju laskiski üks esimene Eesti (poliitikud, pangahärrad) jalga. Kui see nüüd korduks, kas siis teine Eesti nii väga kaotakski.“ See võrdlus on täiesti kohatu. Esiteks, sõjaeelse Eesti Vabariigi eliit, eelkõige poliitikud ja pangahärrad, oli suures osa hävitatud või Siberisse viidud juba 1940-1941. Teiseks, saabuva terrorivõimu eest ohtlikku mereteed pidi põgenemine oli ikka midagi muud, kui seda oleks nüüdse „esimese Eesti“ koorekihi rahuajal välismaale kolimine, tulumaksu eest varjatud off-shore pangaarved ees ootamas. Ka sotsioloogilises mõttes ei saa termineid „esimene/teine Eesti“ tollesse aega üle kanda. Ja kolmandaks, öelda „jalga laskma“ sügisel 1944 kodumaalt lahkunud põgenike kohta on samasugune mõtlematus nagu Kallase ülbe lubadus Eesti maha jätta, kui ühiskondlikku elu ei arendata nii, nagu tema ja ta uusrikkad sõbrad tahavad.


Suure põgenemise ajal lahkus kodumaalt umbkaudu 60.000-65.000 eestlast. Kaasa on arvatud taanduvad sõdurid, kuid mitte neid isikuid, kes olid välismaal juba enne augustit 1944, aga hiljem kuulusid pagulaskonna hulka (meremehed lääneriikides; isikud, kes olid tööl või õppimas Saksamaal ja mujal; samuti need, kes olid põgenenud Saksa okupatsiooni ajal Soome ja Rootsi jt). Teadmata on põgenemisteekonnal hukkunute arv (mis võib olla ligi 2000).

Rohkesti läks üle mere ranna- ja saarterahvast, neile oli minek kõige hõlpsam. Valdav enamik taluperesid jäi aga paigale. See ei olnud mitte ainult pikk tee mere äärde , mis neid tagasi hoidis. Tean perekondi Võru- ja Valgamaalt, kes jõudsid laevadele Pärnus või Lätimaa teid pidi Liepajas. See oli maainimese, põllumehe vastumeelsus oma talu ja loomi, oma põlvkondade jooksul haritud maad maha jätta. Järgnevatel aastatel moodustasid nemad alusmüüri rahvuslikule relvastatud vastupanule, metsavendlusele. Tänutäheks maa- ja isamaa armastuse eest purustati nende elu ja elulaad või lootus sellele kaks korda. Nõukogude võim võttis neilt maa ja talud ning ajas nad kolhoosidesse või saatis Siberisse. Ja kui maarahvas vaevaliste aastakümnete jooksul jälle kosus, vaatamata vastumeelsele kolhoosi- ja sovhoosikorrale, siis taasiseseisvunud Eesti Vabariik, mille tulekut olid nad kõigest südamest lootnud ja oodanud, jättis oma esimeste valitsuste põllumajandust eirava poliitikaga suurema osa maarahvast lõplikult elatisvahenditeta.

Haritlaskonda põgenes suhteliselt kõige rohkem, eriti neid, keda paratamatult ootas ees konflikt nõukogude võimuga – nagu juristid, majandustegelased, kooli- ja kirikuõpetajad, igasugused juhtivad ametnikud. Aga arvukalt põgenes ka ideoloogiliselt neutraalsemate elukutsete esindajad nagu arste ja insenere. Eriti palju oli põgenike hulgas tuntud kirjanikke, kunstnikke, muusikuid ja teadlasi. Tooksin näitena kuulsa Öpikute perekonna neli venda. Rahvusvahelise mainega teadlased Ernst ja Armin tahtsid nii kindlalt vältida kommunistlikku võimu alla sattumist, et põgenesid koos peredega juba septembri algul. Diplomaat ja poliitik Oskar lahkus kaks päeva enne venelaste tulekut. Vabariigiaegne juhtiv pangandustegelane Paul (Aili Aarelaidi „pangahärra“) ei põgenenud. Ta ei saanudki seda teha, sest ta oli sel ajal juba Siberis. Sealt pääses ta eluga tagasi ja võis kodumaal jälgida oma poja Ilmari arenemist nimekaks teadlaseks.

Endise kaitseliidu ja nüüdse Omakaitse liikmetel oli varasemate kogemuste alusel põhjust arvata, et nõukogude võim rakendab nende suhtes karme meetmeid, ja nad katsusid koos peredega Eestist lahkuda. Nagu ka Saksa okupatsiooniajal politseiametkondades teeninud isikud. Nõukogude sõjavangi ei tahtnud sattuda Saksa vägedes võidelnud sõdurid, kuid punavägi lõikas ära paljude taandumistee. Korduvalt kerkib mälestustes esile motiiv, kus Eesti –Läti piirile jõudnud Eesti üksuse ülem jätab meestele vabalt otsustada, kas jätkata teekonda või pöörduda tagasi. Paljud läksid piirilt tagasi. Kuid ega selliselgi juhul ole inimese otsus täiesti vaba. Kuidas sa lahkud , kui vanemad või naine lastega ootavad sind koju? Kuidas sa jätad maha isamaa, mille eest oled just võidelnud?

Suur põgenemine tõi kaasa loendamatuid perekondlikke tragöödiad. Paljud perekonnad purunesid. Naine ootas meest, mees aga oli sõjaväelises korras suunatud Saksamaale. Või siis tuli mees sõjaväljalt koju, ükspuha, kas Saksa või Vene väest, ja leidis, et naine lapsega oli põgenenud Rootsi. Rääkimata vanematest, kes vahel aastakümneid ja kuni surmani olid teadmatuses, kas poeg või tütar jõudis välismaale.
(Järgneb)

Märkmed: