Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid, mälestusi (1) (2)
Arvamus 30 Mar 2007 Hellar GrabbiEWR
    Trüki   E-post   FB     
Hilissuvel ja sügisel 1944 lahkusid kümned tuhanded eestlased kodumaalt, põgenedes Moskvast juhitud kommunistliku hirmuvalitsuse eest. Nad ei tahtnud teist korda sattuda Nõukogude okupatsiooni alla ja sellega kaasneva terrorismi küüsi. Just see oli lahkumise põhiliseks ajendiks. Põgenemine algas juba augustis ja saavutas haripunkti 19.-23. septembril, kuid Saaremaalt lahkus laevu Saksamaale ja paate Rootsi veel oktoobri alguses. Põgenikke ja taanduvaid sõdureid lahkus Eestist veel ka maad mööda, aga osa neistki pandi hiljem laevadele Kuramaa sadamates.

Tallinnast lahkusid viimased suured põgenikelaevad 20. ja 21. septembril ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põgenikke peale võeti, veel 22. septembri hommikul, samal ajal, kui piki Tartu maanteid jõudsid linna Venemaal moodustatud Eesti laskurkorpuse ja piki Narva maanteed Nõukogude 8. armee tankid, pannes Eestis ligi pooleks sajandiks maksma nõukogude võimu.

Enne selle loo kirjapanemist lugesin uuesti läbi paarkümmend trükis avaldatud mälestust sel teemal ja küsitlesin mitut tuttavat. Mis eriti välja paistis, oli põgenemisteekonna ohtlikkus ja valmidus saabuva võimu eest pääsemise nimel oma ja terve perekonna elu kaalule panna.

Samal ajal juhtusin esimest korda nägema Jaan Krossi „Wikmani poiste“ järgi tehtud teleseriaali. Selle lõpuosas on lõik, kus Jaan Sirkel katsub veenda oma kooli endist usuõpetajat, pastor Tooderit, mitte minema tormiootel merele oma aerupaadiga, kuhu too tahab pealegi viia oma 13-aastase poja. Tooder ei võta nõu kuulda. Ta ütleb, et annab end Jumala hoolde ning sõuab merele. Raamatut lugedes tekitas see seik minus võõristust. Filmis aga tajusin võimast kujundit kümnete tuhandete põgenike lahkumisest.

Jumala hoolde, loodusjõudude kätesse ja surmatoovate sõjamasinate meelevalda andsid ennast need, kes paatide ja vanade rannasõidupurjekatega asusid teele Rootsi või laevadega Saksamaale. Enamik paate oli ohtlikult ülekoormatud. Sageli jäi merel mootor seisma ja saadi uuesti tööle närvesöövate pingutustega. Tõusis torm ja rebis purje või ähvardas öösel ihaldatud rannikule jõudnud paadi vastu kaljusid puruks peksta. Kui palju paate Rootsi pärale ei jõudnud ja merel kadunuks jäi, selle kohta oli võimatu pidada arvestust tollal ja veel vähem nüüd.

Saksa sõjalaevad peatasid mitmel juhul Rootsi sõitvad paadid ja tõid põgenikud käsu korras hoopis Saksamaale. Ei ole siiski kuulnud, et sakslased oleks põgenikepaatide pihta tule avanud. Küll aga olevat seda teinud venelased. Kui sageli, ei tea. Tunnistajaid ju ellu ei jäänud.

Põgenikke Saksamaale viivatest laevadest hukkusid kaks – 21. septembril Tallinnast välja sõitnud „Moero“ ja 3. oktoobril Kuressaarest lahkunud „Nordstern“. Esimese hukutas lennukilt heidetud, teise allveelaevalt lastud torpeedo. Koos kiiresti vajuvate laevadega hukkus palju inimesi. Eriti masendavlt mõjub ühe ellujäänu tähelepanek: päästetute hulgas ei silmanud ta ühtegi last. „Nordsterni“ hukkumist ja sealt imekombel pääsemist kirjeldab Ilmar Talve oma autobiograafias „Kevad Eestis“ (1997). „Moero“ traagilist hukku on kirjeldanud pardal olnud W. N. (Torontos ilmunud raamatus „Õigus ja tõde“, 1987) ja haavatud soomepoiss Edmund Ranniko (Raul Kuutma raamatus „Kolmas tee“, 2004).

Mitmel teisel laeval oli inimohvreid torpeedo- ja pommitabamuste või lennukite pardarelvade tule tõttu. Kõige raskemini sai kannatada Tallinnast 21. septembril väljunud „RO-22“, mille pardal hukkus lennukilt heidetud torpeedo plahvatuses mitukümmend eesti põgenikku. Laev läks kreeni ja jõudis hädavaevu neljandal päeval Gotenhafenisse.

„Moeroga“ seoses on üks suur vasturääkivus. Eestikeelsed allikad arvavad, et selle pardal oli 2500-3000 eesti põgenikku, kellest päästeti vaid 500-600. Kuid Ühendriikide riigiarhiivis talletatud Saksa mereväe Danzigi ameti sõjapäevaraamat („Kriegstagebuch der Kriegsmarinedienststelle Danzig“) annab järgmised arvud: „Moerol“ oli 37 meeskonnaliiget, 52 õhutõrjemeest ja muud sõdurit, umbes 700 haavatut ja umbes 500 põgenikku (kokku seega 1289). Kadunuks jäi 4 meeskonnaliiget, 8 sõdurit ning umbes 620 haavatut ja põgenikku, kokku 632. Need arvud on samuti osalt hinnangulised, kuid arvatavasti tõepärasemad. Meeskonnaliikmed oskasid kindlasti paremini hinnata laevas olnud inimeste hulka. Tuleb silmas pidada, et ka hukkunud haavatute seas oli rohkelt eestlasi. Lisan, et fotode järgi ei paista „Moero“ eriti suure laevana.

Oktoobris 1944, pärast laevaga Saksamaale saabumist, kirjutas Henrik Visnapuu luuletuse „Ikka viirastub“, milles ta mõtleb mereteekonnal hukkunutele:

Ikka viirastub nägu valk
nagu see laevale astus
[---]
Vesi, rannatus, karge tuul,
röövitud kodumaa kallas.
Surm istus äkki torpeedo suul –
kaduvik vete vallas.


Sugestiivsete luuleridade vahel peitub isiklik elamus. Pärast asjatut ekslemist Rootsi viiva paadi otsinguil võeti Visnapuu Saksa miinitraalerile Saaremaal, Jaagurahu sadamas. Traaler viis ta Ventspilsi. Seal seisid kai ääres kõrvuti äsja Kuressaarest põgenikega saabunud mereväe õppelaevad „Nordstern“ ja „Nautik“. Kuigi Visnapuu oleks peaaegu läinud esimesele, sõitis ta siiski Saksamaale teisega. Merel nägi ta pealt „Nordsterni“ hukkumist, selle ellujäänud võttis pardale „Nautik“.

Paar kuud hiljem kirjutas Visnapuu luuletuse „Jõulutäht“, mille ta luges ette Austrias, Alt-Ausse väikelinna võõrastemajas peetud eestlaste jõuluõhtul. Selles võttis ta kokku hiljuti kodumaalt lahkunud põgenike mureliku meeleolu. Luuletuses kordub mereteekonnal hukkunute motiiv. Toon 5-salmilise luuletuse kolm keskmist salmi:

Valulik ja karge
on me jõulujutt.
Meil veel kõigil kurgus
lahkumise nutt.

Vees ja rannaliival
mitmel viimne säng.
Raskeim kõikeviiva
teadmatuse äng.

Hüljatu ja hüütu
võõra tallata,
Pimeduses süütu
ägab Eestimaa.


Ja veel kolmas kordki võtab Visnapuu üles sama teema. Seda teed ta luuletuses „Aastapäev Austrias“, kirjutatud Bregenzis oktoobris 1945. Tegu on kas kodumaalt lahkumise või Saksamaale jõudmise aastapäevaga.

Hulk sõpru mullas, merevooges,
Pool rahvast hulkurina teel.


Mulle on jäänud mulje, et Eestis ei mõisteta alati selle suure põgenemise olemust ja põhjusi. Näiteks on uue iseseisvusaja teatmeteostes, kaasa arvatud „Eesti Entsüklopeedia“, paljude sellel ajal lahkunute kohta sageli öeldud „siirdus Saksamaale“, „emigreerus Rootsi“, või koguni „asus Poola kaudu elama Saksamaale“ või põgenesid sõja eest“. Raimo Hanson kirjutas „Postimehes“, et Gailitite „pere oli sunnitud sõja jalust pagema Rootsi“ (28.VII 2003).

Sellise terminoloogia kasutamine näitab semantilist segadust ja ajaloolis-poliitilist mõistmatust, mis pärineb nõukogude aja mõtte- ja keelepruugist. Saksamaale ei „siirdutud“ – tegu ei olnud rahuliku ümberkolimisega. Rootsi ei „emigreerutud“ – tegu polnud väljarändamisega. Ei põgenetud sõja eest ega sõja „jalust“. August Gailit lahkus mootorpurjekal „Triina“ 20. septembril 1944 mitte „sõja jalust“, vaid põgenes saabuva Nõukogude okupatsioonivõimu eest, kellelt tal polnud midagi head oodata. Samal laeval olid ka Marie Under, Artur Adson ja August Mälk. Küll viidi sõja jalust Saksamaale sõrvelased oktoobris 1944, siis kui ägedad lahingud rullusid üle Sõrve. Sellest on kirjutanud Ülo Tuulik oma raamatus „Sõja jalus“ (1974).
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus