Briti peaminister Tony Blair osutas märtsi lõpus president Bushile harukordse teene. Ta andis nimelt oma jagamatu toetuse Bushi meelisdoktriinile, et Iraagi sõda on mitte ühe eksootilise maailmanurga isoleeritud probleem, vaid kriitilise tähtsusega osa nn Suurest Pildist (The Big Picture) ehk kogu maailma hõlmavast ideelisest konfliktist. See vastuolu näib olevat saamas populaarseks eraldusjooneks globalistide ja isolatsionistide vahel mitmel muulgi rindel meie tänases konfliktiderohkes maailmas, nt maailmakaubanduses, ÜRO-s — ja nüüd ka Põhja-Atlandi kaitsealliansis NATO-s.

NATO seisab valiku ees, mis otsustab ta saatuse: kas jätkata oma laienemisprotsessi ida suunas ja kujuneda ümber maailma kaitseorganisatsiooniks või piirduda oma praeguse „vihmavarjuga“ ja jääda — nagu mõned analüütikud ütlevad — „tähtsusetuks“ provintsiklubiks. Graafilise pildi NATO hetkeseisust annavad hiljutises Washington Post'is USA endine ÜRO suursaadik Richard Holbrooke ja Saksa Marshalli Plaani sihtasutuse tegevdirektor Ronald Asmus, kirjutades:

„NATO peab nüüd otsustama, kas alustada — nagu meie ütleme — oma ajaloo kolmandat etappi. Esimeseks etapiks oli alliansi rajamine 1940ndate aastate lõpul ja sellele järgnenud külm sõda. Teiseks etapiks olid laiendamise ja ümberorganiseerimise sammud külma sõja järgseil 1990. aastail ning sekkumine Kosovos ja Bosnias. Nüüdne kolmas etapp tõstatab põhilise küsimuse: kas NATO-l on mingi roll mängida väljaspool oma „ajaloolist“ kaitseruumi? Fakt on, et kuni aastani 1995 arvasid NATO veteranid näiteks, et Bosnia asetseb väljaspool seda „ajaloolist“ ruumi, kuigi tollal oli juba kogu Balkan NATO riikidest ümbritsetud.“ (WP, 14. märts.)

Holbrooke-Asmuse visioon NATO-st kuulub kindlalt „Suure Pildi“ kategooriasse, millel on olnud mõjukaid vastaseid juba algusest saadik. Autorid meenutavad, et isegi sellised „vanad NATO käed“ nagu George Kennan ja Paul Nitze olid viimase laienemisvooru vastu. Nad loodavad aga, et debatt NATO uue, nagu nad ütlevad, kolmanda etapi üle eelolevate kuude jooksul elavneb ning et otsustav resolutsioon NATO uute ülesannete kohta kuulutatakse välja alliansi järgmisel tippkonverentsil, mis toimub aasta lõpupoole Riias.

Kui kaugele ida poole peaks ulatuma NATO kolmanda etapi „vihmavari“? Praegu on see kõik alles täielik spekulatsioon. Kuid arvestades võimalikku tuumarünnaku ohtu Iraani poolt, oleks mõeldavaks uueks kaitseruumiks eelkõige Lähis-Ida ja Iisrael, kuid kaugemas perspektiivis — miks ka mitte Gruusia, Ukraina ja Moldova?

„Suure Pildi“ pooldajaskond sai teretulnud toetust Saksa uuelt kantslerilt Angela Merkelilt, kui ta veebruaris Müncheni kaitseküsimuste konverentsil rõhutas, et NATO peab jääma poliitiliste ja kaitsealaste kriiside ning ohtude diskuteerimise ja analüüsimise keskuseks. Seega oli öeldud, et NATO ei saa läbi ilma Ameerika ressurssideta. Briti peaministri Tony Blairi toetusavaldus president Bushi kontseptsioonile Iraagi sõjast kui globaalse konflikti subordineeritud osast kinnitas samuti Inglismaa ustavaks jäämist USA „Suurele Pildile“. Blairi lõikav analüüs „tsivilisatsiooni“ mõistest lükkas ümber Samuel Huntingdoni populaarse, kuid eksliku kokkupõrke-hüpoteesi ja aitas jõudsalt selgitada praegu käimasoleva konflikti olemust.

Mis praegu toimub, rõhutas peaminister Blair, „ei ole mitte – nagu väidab Huntingdon – 'tsivilisatsioonide kokkupõrge' (clash of civilizations), vaid 'kokkupõrge, milles tsivilisatsioon on kaalul' (clash about civilization). Kaalul on inimkonna humaniseerumise protsess, mitte kahe erineva, kuid võrdse tsivilisatsiooni võistlus. Kaalul on maailm, milles toimub vaba areng üha suurema inimsuse poole, mitte arveteõiendus kahe konkureeriva võimu vahel. Blair hülgab selgesti isolatsionistliku tõlgenduse käimasolevast konfliktist ning tunnustab vajadust astuda vastu globaalsele terrorismile kui kõike muud varjutavale hädaohule meie maailmas.

Leheteadete järgi kavatseb peaminister Blair samal teemal pidada veel kaks põhjapanevat kõnet, ühe neist tõenäoliselt Ühendriikides. See toetus Bushile ei tule minutitki liiga vara.

Märkmed: