Surnuaiapüha jumalateenistus Sault Ste. Maries
Eestlased Kanadas 22 Jun 2007 Helgi MännisteEWR
    Trüki   E-post   FB     
Imeilusal pühapäeval, 17. juunil sõitsid siinsed eestlased juba varakult surnuaeda, et enne teenistust lahkunud armsate haudadele lilli viia.

Seekord oli praost Tiit Tralla ise tulnud meile surnuaia teenistust pidama, sõites siia Torontost oma autoga. Oleme selle eest talle väga tänulikud.

Surnuaias, vana tuttava igivana männi alla oli meid tänavu kogunenud vaid 23 hinge. Sinitaevas ujusid valged pilved nagu sulepadjad, linnud sirtsusid männi otsas ja kerge tuulehoog liigutas aeg-ajalt oksi nagu vanakese pead, kes justnagu imestas, et meid veel niigi palju alles on. Muidugi mäletab seesama mänd aegu, kus tema okste varju kogunes pool sajandit tagasi mitusada eesti pagulast oma lähedasi meenutama ja mälestama. Iga aastaga jäi meid vähemaks – sedamööda, kuidas haudade arv suurenes.

Kuulasime tähelepanelikult ja huviga õpetaja jutlust, aga lauluga jäime jänni, sest aastatega on meie hääled rooste läinud.

Minevikust meenus ammune surnuaiapüha Eestis, mis oli aasta üks tähtsamaid päevi. Siis tuldi lähedalt ja kaugelt jalgsi või hobustega, mängis puhkpilliorkester ja kõlas vägev laul.
Pärast jumalateenistust ja haudade külastamist mindi koju jaanitulele, mille ääres noorus tantsis ja laulis.

Aga ka meil oli 2007. aastal ilus õhtupoolik, tänu ja rahuga südames. Mis sellest, et pidasime seda tähtsat päeva nädal aega varem ja et kodus jaanituld polnud.

Lahkusime sunuaiast, kus vana mänd kohises tasa edasi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus