Tõnu Kann/Pärnu Postimees

Kuigi surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi on Eestis kolmandiku võrra vähem kui näiteks kümme aastat tagasi, räägitakse siinse liikluse ebaturvalisusest, sest Euroopa Liidu teiste riikide taustal on Eesti olukord väga kehv.

Kui võrrelda mulluse aasta liiklusstatistikat viimaste kümnendite kõige mustema, 1991. aastaga, mil liikluses hukkus 491 inimest, on liiklussurmade arv vähenenud rohkem kui kaks korda, kirjutab Pärnu Postimees.

Samal ajal on autode ja autojuhtide arv riigis mitmekordistunud. Mullu hukkus Eesti liikluses 204 inimest.

Statistika kõneleb liiklussituatsiooni märgatavast paranemisest, eriti avariide raskusastme võrratust alanemisest.

Nii hukkus aastatel 1989 ja 1992-1995 Eestis liikluses üle kolmesaja, aastail 1990-1991 koguni üle neljasaja inimese.

Alates 1996. aastast pole liikluses hukkunute arv enam kolmesajani küündinud, kusjuures alla kahesaja oli see aastatel 2001-2005.

Mitmes liiklusstatistika analüüsis on 1990. aastate surmakarusselli põhjusteks nimetatud autode ja autojuhtide arvu järsku kasvu, nõrka sõiduoskust, kiiruste suurenemist, teede amortiseerumist, vanade ja tehniliselt halvas korras masinate arvukust, järsult langenud liikluskultuuri ja järelevalvet.

Euroopas oleme barbarid

Kuigi aastatetagune liiklusstatistika võrdlemine praegusega võiks meid ärevaks muutumise asemel hoopis rahustada, oleme Euroopa Liidu statistikapeeglis oma parimate aastategi (1985 ja 2003) statistikaga riikide pingereas põhjas.

Näiteks mullu hukkus Eesti teedel toimunud liiklusõnnetustes miljoni elaniku kohta kolm korda rohkem inimesi kui Rootsis ja peaaegu kaks korda rohkem kui Euroopa Liidu maades keskmiselt.

Eesti liikluses sai mullu miljoni elaniku kohta surma 152 inimest, üldse hukkus 204.

Eestist kehvemad olid Euroopa Liidu 25 liikmesmaa hulgas vaid Läti (177) ja Leedu (223).

Otse meie ees sammuvad selles kurvas statistikareas Kreeka (150), Poola (137), Ungari (130), Sloveenia (128), Küpros (112) ja Tšehhi (104).

Ülejäänud kuueteistkümnes Euroopa liikmesriigis hukkus mullu miljoni elaniku kohta alla saja inimese.

Parim kõigist on Malta, kus sai miljoni elaniku kohta teedel surma 25 liiklejat. Maltale järgnevad Holland (43), Rootsi (49), Suurbritannia (56), Taani (58), Saksamaa (62) ja Soome (66), millega me ennast võrrelda armastame.

Kõik see pani meid juba 2003. aastal, teel Euroopa Liitu, tegema vahekokkuvõtet liiklusturvalisusest ja koostama Eesti rahvuslikku liiklusohutusprogrammi aastateks 2003-2015.

Prognoos ja eesmärk

Euroopa riikide eeskujul koostatud rahvuslikus liiklusohutusprogrammis pakuti hukkunud liiklejate arvu prognoosis 2004. aastaks võimalike liiklussurmade arvuks 227, tegelikkuses hukkus vähem – 170.

2005. aastaks prognoositi 213 (tegelikkuses 168) ning 2006. aastaks 202, mis osutus liiga optimistlikuks, sest liikluses hukkus 204 inimest.

Strateegilise eesmärgina püstitati 2003. aastal koostatud programmis hukkunute arvu vähenemine 2015. aastaks sajani.

Programmis toodud võrdlusandmed Soomega näitavad, et vahendeid kulutades ja paljusid meetmeid (propagandast liiklusjärelevalve tõhustamise, teede parandamise ja teaduslike uuringuteni) kasutades saab liiklusturvalisuse taset riigis järsult tõsta.

Euroopa Liit püstitas 2001. aastal eesmärgi alandada liikluses hukkunute arvu 2010. aastaks poole võrra.

See tähendab, et kui Eesti tahab olla Euroopas keskmisest parema liiklusturvalisusega riik, peaksime 2010. aastaks kahandama liiklussurmade arvu, nagu see viimasel kahel kümnendil kunagi varem juhtunud pole – 140 hukkununi aastas.

Ja 2015. aastaks jõudma saja, või veel parem, alla saja liiklusõnnetuses hukkununi.

Paberit on mäekõrguselt

Selle eesmärgi saavutamiseks on võetud vastu lõppematuna näiv rida kõikvõimalikke dokumente, tehtud liiklusohutuse alaseid hinnanguid, loetletud rakendatavaid meetmeid ja analüüsitud nende täitmist.

Kokku on loetud isegi meetmete tarvis eraldatav raha, mis ulatub aastaiks 2003-2015 ümmarguselt miljardi kroonini.

Tegelikkuses hindavad analüütikud liiklusolukorra Eestis viimasel ajal ikkagi hulluks, sest hukkunute arv on hakanud taas kasvama ja liiklusavariide arv näitab enam-vähem pidevat kasvutendentsi, kuigi avariide keskmine raskusaste on kümmekonna aasta taguse olukorraga võrreldes vähenenud kordades.

Samal ajal tõdetakse erinevates liiklusohutusalastes analüüsides, et liiklusturvalisusele hinnangu andmisel jääb määravaks ikkagi õnnetustes hukkunute ja raskelt vigastatute arv.

Märkmed: