Suri peapiiskop emeeritus Kuno Pajula (1)
In Memoriam | 26 Nov 2012  | EWR OnlineEWR
Täna hommikul suri 88-aastasena peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, teatas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistoorium.

Kuno Pajula sündis 11. märtsil 1924 Virumaal Salla vallas talupidajate perekonnas. Aastatel 1931–1942 õppis ta Käru ja Salla algkoolis ning Väike-Maarja gümnaasiumis. Kuno Pajula astus kiriku teenistusesse 1949. aastal ja käis aastakümnetega läbi tee jutlustajast peapiiskopini.

Pajula õppis EELK Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis (praeguse nimega EELK Usuteaduse Instituut) aastatel 1949–1959. Peapiiskop Jaan Kiivit seenior ordineeris ta 24. mail 1950 aseõpetajaks, õpetaja õigused anti Kuno Pajulale 9. detsembril 1959. Ta on teeninud Illuka, Iisaku, Kursi ja Narva Aleksandri kogudusi ning aastatel 1957–1987 Tallinna Jaani kogudust.

Kogudusetöö kõrval on Kuno Pajula täitnud Tallinna praostkonna abipraosti ja praosti ning konsistooriumi assessori ülesandeid. 11. juunil 1987 valis kirikukogu Kuno Pajula EELK peapiiskopiks. Selles ametis teenis ta seitse aastat.

Kuno Pajula oli Eesti Kirikute Nõukogu asutamise üks algatajatest ja selle kõiki Eesti suuremaid kristlikke konfessioone ühendava organisatsiooni esimene president aastatel 1989–1993. Ta oli Kirikute Maailmanõukogu keskkomitee liige aastatel 1983–1992.

Emerituuris jätkas Kuno Pajula koguduste teenimist ja talle usaldatud ülesannete täitmist. Erilise ustavusega jäi Kuno Pajula Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse juurde, võttes osa koguduse tegevusest ning teenides kaasa Toomkiriku jumalateenistustel.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on Kuno Pajula tööd hinnanud ja autasustatud teda kuldristi kandmise õiguse (1982), konsistooriumi aukirja (1994), teeneteristi I järgu (2006 ) ja elutööpreemiaga (2009). 2004. aastal pälvis Kuno Pajula Kaitseväe eriteenete risti.

Kuno Pajula oli 55 aastat abielus Helgi Mägiga (1927–2009) ja nende abielust sündis kaks tütart. Kuno Pajulat jäävad leinama tütred Heli ja Tiina perekondadega.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Vabatmees03 Dec 2012 07:54
Seni kaua, kui Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti valitsus, eesti meedia ja eriti Eesti Rahvusringhääling ei räägi täit tõtt Nõukogude okupatsioonireziimi poolt sügavuti kompromiteeritud isikute nagu Kuno Pajula kohta, on Eesti Vabariik ilmselt tõesti jätkuvalt "okupeeritud", nagu ütlevad mitmed Nõmme valitsuse mehed. Kuno Pajula oli kahjuks Kremli käsualune ja tööriist, nagu näiteks 80. aastate keskpaiku, mil ta töötas Lääne Berliinis Eesti NSV-d tutvustava "kultuuriürituse" käigus tõlgi, tsensori ja instruktsioonide sositajana. Mitte vaimuliku, vaid poliitilise tööriistana vastutaval kohal. Kui publikust esitati vaestele sinna esinema sokutatud eesti professoritele küsimusi Eesti okupeerituse ja Molotov-Ribbentrop Pakti kohta, oli Pajula see, kes mitte ainult ei tõlkinud, vaid andis eesti keeles ajalugu moonutavaid ja Eestit okupeeriva riigi huve teenivaid ulatuslikke instruktsioone eesti keeles, selle kohta mida kohale tulnud suurele saksa publikule öelda tohib, ja kuidas väljendada ei tohi. Nii eesti kui saksa keelest aru saavatele isikutele tolles saalis oli seda äärmiselt valus kogeda. Omamoodi oli see ka halenaljakas, kuna nii professoritel kui "hingekarjasel" olid kõikidel higitilgad otsaesisel ja ilmselt hirm nahas. Jutu moraal: ära lase end ära kasutada võõra riigi poolt kollaborandina. Ole parem koristaja või katlakütja, kui oma riigi ja rahvuse püha ürituse mahasalgaja. Olles isiklikult Berliinis seda oma silmaga väga lähedalt näinud, kaldun arvama, et kõik või suur osa väidetest raamatus " Pagulus ja nõukogude eesti: Vaateid KGB, EKP ja VESKA arhiividokumentide põhjal" vastavad kahjuks tõele. Ka praegu on Eestis teravaks teemaks kuidas näevad välja andekspalumine ja andeksandmine. Kuna Kuno Pajula ei leidnud eneses kodanikujulgust seda kõrge vaimulikuna teha, on minul temast peamiselt vaid kibe mälestus ja meist kõikidest kahju. Täpselt samad sõnad kehtivad praeguse Luteriusu kiriku suhtes sellisel moel, nagu see Eestis eksisteerib. EELK võlgneb meile selgitusi Nõuukogude aja suhtes ja peaks rahvalt andeks paluma. Arvan, et me mõistaksime. See mõjuks tervendavalt. Saan aru, kui raske ja ülekohtune see olukord pidi oleme eriti vaimulikele, olles risttules nagu nad olid. Olgu see Pajula isiklikult või ennast siiamaani puhastamata jätnud Luteriusu kirik Eestis: neid on kaalutud ja kerge leitud olevat. Mis kehtib muide ka Reformierakonna suhtes, ja on tüüpprobleem Eestis. Pajulale anti võimalus rääkida kõik südame pealt ära - selleks oli talle antud enam kui 20 aastat aega. Kuid ta ei kasutanud seda võimalust ega pidanud seda vajalikuks. Sellest tulenevalt läheb ta ajalukku tublisti väiksema mehena, kui see oleks võinud olla.

Ning lõpetuseks: pole eetiline ega ülesannete tasemel avaldada nekrolooge, mis pole tasakaalus ning varjavad väga olulisi momente. Nii teha on ülekohtune Eesti noorte kui ka historiograafia ees. Nõnda teha - see on midagi hullemat, kui lihtne karuteene.

Loe kõiki kommentaare (1)

In Memoriam