Suri mitme näoga mees — Ida-Saksamaa tippspioon Markus Wolf
Arvamus 24 Nov 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Päeval, mil Münchenis avati pidulikult liidupresident
Mitme näoga mees, Markus Wolf 2002. aastal oma raamatu esitlusel.
  Foto: W. Siebert - pics/2006/14715_3.jpg
Mitme näoga mees, Markus Wolf 2002. aastal oma raamatu esitlusel. Foto: W. Siebert


Horst Köhleri juuresolekul uus sünagoog ja Berliinis peeti müüri langemise 17. aastapäeva, võeti teade Saksa DV endise luureülema Markus Wolfi surmast leigelt teadmiseks.

Meedias ilmunud nekroloogid olid lühikesed; ka televisioon ei pidanud vajalikuks kajastada külma sõja ühe peategelase elu. Stasi-arhiivi endine peremees Joachim Gauck ütles välja selle, mida suurem osa inimestest mõtlesid – DDR-i Julgeolekuministeeriumi teine mees oli traagiline figuur, kes õiglase Saksamaa ülesehitamise nimel kasutas ebainimlikke struktuure ja meetodeid: „Ka kommunistina ei olnud sugugi tema kohustus stabiliseerida kuritegelikku rezhiimi.“

Represseerija aitas üles ehitada gigantset, kodanike totaalse jälgimise riiki, laskis oma meestel röövida Läänes mitmeid punarezhiimi vastaseid ning hoolitses selle eest, et „reeturid” mõisteti surma. Kuid ka Läänes said mitmed tunda julgeolekukindrali halastamatut kätt. Üks tuntumatest Markus Wolfi ohvritest oli Willy Brandt. Liidukantsler oli sunnitud astuma tagasi peale seda, kui selgus, et tema büroos istub spionaazhipealiku sokutatud agent Günter Guillaume. Mõned tema käsualustest istusid Bundestagis, mitmed läänesakslannad said alles kohtupingis teada, et soojendasid oma voodites „Misha“ spioone. Oli muidugi ka neid, kes müüsid nähtamatu rinde peaohvitserile salateavet dollarite eest – Lääne-Saksa vastuluures töötav Klaus Kuron jagas heldelt Wolfi agentidele Gehlen'i ametkonna saladusi, finantseerimaks poegade koolitamist.

Läänes peeti Markus Wolfi aastakümneid „näota meheks“. Alles 1978. a õnnestus Stockholmis fotografeerida seda külma sõja võtmefiguuri.

Peale Saksamaade ühinemist seisis Wolfi nimi tagaotsitavate nimekirjades esikohal. Manipulaator ise oli juba jõudnud põgeneda Venemaale, kust tuli aga peale putshi vabatahtlikult tagasi. Ta võeti kohe vahi alla, kuid lasti nädala pärast 125.000 eurose kautsjoni vastu vabaks. Kust see raha tuli?

Luureülem lootis kergele karistusele, sest, nagu ta ise ütles, oli ta kõik süütõendid ettenägelikult hävitanud. Ometi mõistis Düsseldorfi Ülemkohus 1993. a julgeolekumehe 6 aastaks riigi reetmise eest vangi. See oli spionaazhimaailma „hallile eminentsile“ suur shokk. Kuigi seda otsust hiljem muudeti, pidi Wolf justiitsmaratoni lõppedes leppima 2-aastase tingimisi karistusega. Prokurör suutis nimelt tõendada tema osaluse nelja inimese röövis. Thekistide liider ise nägi ennast aga alati poliitilise justiitsi ohvrina.

Kuni surmani keeldus Wolf nimetamast oma agentide nimesid. Ta ei võtnud vastu ka ameeriklaste pakkumist, kes tol ajal otsisid oma ridades olevat topeltagenti. Hiljem selgus, et kogu CIA ajaloo suurim reetur oli KGB-le töötanud Aldrich Ames.

Julgeolekukindral vabandas küll üldsuse ees, kuid oma tegusid ei kahetsenud ta kunagi. Isikliku nägemuse oma tööst tõi ta esile 1997. a avaldatud raamatus „Luureülem salajases sõjas”. Viis aastat hiljem tuli raamatuturule tema uus kirjatükk „Sõbrad ei sure“. Selle teose tutvustamisel kohtusin ma tippspiooniga neli aastat tagasi Karlsruhes. Minu küsimusele, kas ka eestlased teenisid Stasit, vastas Wolf eitavalt. Mitmed intsidendid räägivad teist keelt.

Markus Wolf töötas Ida-Saksa spionaazhibossina üle 30 aasta. Ta sündis 1923. a Hechingenis (Württemberg) juudi arsti ja kirjanik Friedrich Wolfi vanima pojana. Saatuse irooniana sündis Wolfi „vastasmängija“, SLV endine Föderaalse Luureameti (Bundesnachrichtendienst) peadirektor, hilisem välisminister Klaus Kinkel samas linnas. Peale Hitleri võimuletulekut põgenesid Wolfid Shveitsi kaudu N. Liitu, kus Markus õppis Komiterni koolis koos kuulsa saksa politoloogi Wolfgang Leonhardiga. Leonhard taipas kiiresti stalinismi absurdsust ja ebainimlikkust ning põgenes Jugoslaavia kaudu Lääne-Saksamaale. „Misha“ jäi aga lõpuni truuks kommunismi ideedele. Peale seda, kui venelased saatsid ta II maailmasõja järel koos Walter Ulbrichti grupiga Ida-Saksamaale, töötas Wolf DDR-i ringhäälingu korrespondendina, kommenteerides mh Nürnbergi protsesse.

Kommunistlik aadlik oskas ka ruttu teha karjääri. Reporterist sai diplomaat Moskvas ning ta oli ainult 28aastane, kui Ulbricht usaldas tema kätesse riigi välisluurevõrgu ülesehitamise. 1958. a määrati Wolf tema enda loodud osakonna esimeheks, kelle alluvuses töötas 1200 agenti; lisaks „dirigeeris“ ta veel ca 4000 välisspiooni. Ametisse jäi ta kuni 1986. aastani, mõistes intellektuaalse analüütikuna, et punasüsteem on kokku varisemas ning et Mielke ei kavatsegi oma ülemusetooli vabastada. Auahnel kindralil polnud aga mingit soovi igavesti mängida teist viiulit.

Markus Wolf kasutas ka osavalt oma meesprostituute Lääne-Saksamaa valitsusametite daamide võrgutamiseks. Spetsiaalselt koolitatud agendid teesklesid Wolfi käsul üksikutele sekretäripreilidele armunud kavalere selleks, et kindlustada Stasile juurdepääs salastatud dokumentidele.

Saksamaa üldsus unustab kindlasti kiiresti Markus Wolfi nime. Teisiti on aga lugu tema ohvritega – nemad on sunnitud võitlema kuni elu lõpuni mineviku varjudega. Kuid ehk pakub neile kergendust teadmine, et nende piinaja on lõpuks siit ilmast läinud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus