See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/supikeetjalt/article45238
Supikeetjalt
27 Jun 2015 Vabarna Volli
Ei soovi jätta muljet nagu edvistaksin, aga olen juba noorest peast peale köögis toime tulnud, erialaks supid. Kapsa- ja hernesupiddel on aga omadus kõhutuuli meelitada, asusin siis võõramaistega tegelema.. Kes mäletab Sinist Keldriti Tartu College’i lähistele, teab, et sealt sai mitte ainult haruldast shnitslit, aga samuti kvaliteeset guljassi. Guljass oligi esimene kokanduseksperiment, vürtsi peab elus ikka olema.

Rääkimata Magjarite Debreceni vorstidest. Ja kes ometi uhhaad ei naudi, kuigi nuhtluseks on see kala katlakõlblikuks tegemine.

Miks toidust kirjutan, on et lugesin värskest seitungist et viimane suurlinna kodumaine toidupood sulges oma uksed. Ei teagi, kas Hillside Café’st sai suppi ostagi, käisin seal vaid põhiliselt leiba ja pirukaid, head juustu ostmas. Magusat otsa. Ning muidugi ka muud, kuigi leib ja pirukad olid ikka peamiseks sooviks.

Muidugi on Eesti Majas olemas kohvik, kust alati saab head suppi, isegi paremat, kui ise oskan keeta. Ent see on pisike lohutus. Supp on nimelt tervisele väga hea, eriti kui gemüüset on ohtralt. Peoga kruupe või riisi lisada ja ongi korralik eine. Polegi seda kala või liha sinna tarviski. Ja ained, mida sisse asetada on tavaliselt päris odavad.

Praalida ei soovi, aga Kertu ei tule köögis toime nagu mina. Mitte et ta kõrvetaks praade, keeraks omleti untsu, aga ta lihtsalt ei viitsi vaeva näha, et head einet valmistada. On ju fakt, et parimad kokad on ajalooliselt olnud mehed, kui Julia Childiga mitte arvestada.

Miks? Sest meesterahvail on pea alati vajadus kõhtu täita. Kui meie noorsandid olid noored, siis palusid just, et paps keedaks. Ja oskus on üle antud, tulevad kõik köögis toime, isegi üllatavalt hästi. Vahest viib nende panus keele allagi. Ning selliseid kiidusõnu meie kodus eriti ei jagagi.

Ent eestlaslikult iseloomuliselt on nad närused poeskäijad. Otsivad väljamüügihinnaga toidukaupa, koonerdavad oma sahvri täitmisega. Kui just pole rasvasega tegemist, millega nõustsun. Ülikoolis poju laristas raha, et sõita Mennoniitide kanti (buss oli talle tasuta aga siiski), selleks et suitsuvorsti osta. Kui mina andsin mõista, et suppi oleks odavam keeta, sain vastuseks päris õige vastuse, et maitse üle ei tohi vaielda.

Ungarlastel – ja soomlastel – on kokakunst selge. Eks midagi ole tegemist ühiste juurtega. Sellegi poolest olen supilembeline, naudin kuumust ja pehmeks keedetud aedvilju, ja kui kodused urisevad külla tulles, siis lausun et Kertu keedukunsti ei saa usaldada, kokapõll annab õiguse valmistada mis mulle ise maitseb.

Siiski suurmeputru searasva kastmega saab kah vahest tehtud, kui viitsimist. Ei see köögis ametisolek pole alati naudinguks, aga kui vats on rahul, siis mis see töö ikka ei ole.

Teie
VOLLI
Märkmed: