Superskandaal Vene presidendi tele valimisdepatilt
Rahvusvahelised uudised 01 Mar 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Täiendatud.

Neile kes valdavad vene keelt.
Täna toimuval RTR Planeta tele valimisdepatil peaks kohtuma hetkel Venemaa peaminister Vladimir Putini volitatud isik Ivan Mahnatshuk ja Vladimir Zhirinovski isiklikult.



Välispoliitika spetsialist: Vladimir Putin valitakse pühapäeval... maailma juhtima DELFI

Toomas Alatalu, vaatleja
www.DELFI.ee


Kremli võimurežiimi ajutrust valis Vladimir Putini taas presidendiks tegemiseks üpris omapärase tee – peaministri ametis olev Putin peab oma kampaaniat teistest eraldi, saates kaaskandidaatidega vaidlema suhteliselt poliitikakaugeid tegelasi.

Ise aga on ta hakanud kirjameheks ja n.ö. lugeja rahvas (vene k. Gramotnõje ljudi) ehk siis harituselt kraad kõrgem rahvas on saanud seitse pikka üllitist Putini tulevikunägemustest erinavates valdkondades. Viimane neist, 27 veebruaril „Moskovskije novostis“ ilmunu on pühendatud välispoliitikale. Tegelikult on välispoliitikat sees ka Venemaa riigikaitsele ja relvajõududele pühendatud artiklis, mis – nagu ametlikult kuulutati – sündis lisaks algselt kavandatud kuuele loole. Lisaloo ja veel sel teemal kirjutamine üksnes rõhutas Venemaa tänast, jätkuvalt jõupositsioonilt käivat välispoliitikat – „meie lähtume oma huvidest ja eesmärkidest, ega lase endale midagi ette dikteerida. Venemaasse suhtutakse lugupidamisega ja temaga arvestatakse vaid siis, kui ta on tugev ja seisab kindlalt jalgadel“.

Nii on kirjas viimases artiklis, mis nagu võttis kokku ka kõik eelmised. Muide, kolmapäeval toimus veel üks kokkuvõtmine - nn. lugejate oma. Täpsemini – Putini artiklite ja nende kohta kõlanud kriitika arutelu Putini enda osalusel. Demokraatlikes riikides toimuvat arvestades läheb mõte vägisi Mao tsitaatidele ja Brežnevi „Väikesele maale“, mida ju ka koos loeti, ent ... jäägem hetkeks silmsilmitsi Putini välispoliitika alase üllitisega. Selle alapealkirjad ja teemade järjekord räägivad iseenda eest: „Kes õõnestab usaldust“ „“Araabia kevad“: õppetunnid ja järeldused“, „Uued väljakutsed ja ohud“, „Aasia-Vaikse ookeani piirkonna tähtsuse suurenemine“ , „Euroopa faktor“, „Vene-Ameerika suhted“, „Kaasmaalaste toetamine ja humanitaarmõõde“.

Viimases alajaotuses saavad oma „koosa“ Läti ja Eesti („Me hakkame kõige otsustavamal kombel taotlema, et Läti ja Eesti võimud täidaksid autoriteetset rahvusvahelsite organisatsioonide arvukaid soovitusi rahvusvähemuste üldtunnustatud õigustest kinnipidamiseks“). Sealjuures oleme ainsad väikeriigid, kes on niisugust „tähelepanu“ pälvinud elik – isegi Georgiast ei sõnagi. Tegelikult see nii päris pole, sest Putin ründab USAd avalikult ka sellepärast, et Bush tema 2007.a. ettepanekuid vastu ei võtnud ja need olid seotud Georgiaga, aga niisuguseid detaile jagavad vaid asjatundjad. Niisiis – ikka ja jälle samad süüdistused Eesti ja Läti vastu, aga muidugi on reaalsus ka selles, et kuniks Venemaa kaasmaalaspoliitika on säärane nagu ta kord formuleeriti (võrreldes Saksa jt. kaasmaalaspoliitikatega), pole meil lootustki jääda märkimata ja ikka negatiivses plaanis. Kui kohe lisada, mis sellest järeldub Vene-Eesti või Vene-Läti suhetele, on hea võimalus viidata Läti eelmise presidendi hiljutisele Moskva visiidile koos ärimeestega, et sedastada – käisite küll, aga ikka oleme samas paadis.

Tegelikult on mure Eesti-Vene suhete pärast hetkel kolmandajärguline asi, sest Putini tagasitulek presidendikohale toimub hoopis teistes tingimustes kui tema esimene presidendiks tõus ja olemine (2000-2008). Too algas mäletatavasti pussnugade jagamisest uueaasta ööl Tšetšeeniasse sõitvale eriüksusele ja lõppes külalisena NATO tippkohtumisel Bukarestis (aprill 2008), kus Kremliga juba erisuhted üles võtnud Berliin (Nord Stream) ja Pariis lasid auklikuks Bushi välispoliitika. Järgnenud ja formaalselt Medvedevi juhitud sõda Georgias on tänaseks ametlikust päevakorrast maas (detsembris 2011 tuli Thbilisil Lääne suurriikide surve all avada roheline tuli Venemaa pääsemiseks WTOsse). Ning esmajärguline on see, et Venemaa tõuseb juba eeloleval suvel ja kohe mitmeks aastaks maailmasündmuste ja protsesside juhiks.

Ehkki vastavad otsused on langetatud eri aastatel ja mõnel juhul on tegemist ka rotatsioonist tuleneva õigusega, on kogupilt järgmine:
Juunis 2012 toimub UNESCO täiskogu istung Peterburis, septembris 2012 Aasia ja Vaikse ookeani riikide tippkohtumine Vladivostokis. Lisagem neile olulise siseriikliku, ent ka välispoliitilise sündmusena Vene omariikluse alguse ehk Rjuriku valitsejaks kutsumise 1150. aastapäeva tähistamise. 2013 on aga Venemaa eesistujaks ja tippkohtumiste korraldajaks G20s ja aasta hiljem G8s, 2013 toimub ka Universiaad Kaasanis, 2014 tali-olümpiamängud Sotšis, 2016 võõrustab Venemaa jäähoki MMi ja 2018 jalgpalli MMi.

Kui tuletada meelde kasvõi seda, kes juhtis populaarsete spordivõistluste väljakauplemist Venemaale, siis pidanuks ju küll kõigil veel 2007.a. (kui Putin rääkis neljas keeles välja OMi Sotšis) olema selge, kes on ja jääb Peremeheks, aga Läänes keelduti seda visalt tunnistamast ja muudkui heietati Medvedevi olematuid erinevusi Putinist. Nii oligi Kremlil lihtne teisejärguliste probleemidega tegelejate meelehärmiks muuta põhiseadust nii, et Putinil on võimalus jätkata veel 6+6 aastat. Neist esimene pool on aga täidetud ülalmainitud üritustega ning seda tuleb võtta positiivselt – esiteks on Venemaal võimalus end muule maailmale rohkem avada, mida (ootamatult elik – lõpuks ometi!) tänavaile tulnud keskklass saab üksnes soodustada, teiseks on raske ette kujutada, et n.ö. liidri rollis olev riik saaks ainuisikuliselt kedagi karistada a la Georgia 2008. Teisisõnu – Venemaa eesistumistel 2012-14 võib olla rahvusvahelites suhetes naabruskonnas mitte uusi pingeid juurdetootev, vaid neid alandav toime. Eriti näiteks silmas pidades USA-NATO lubadust tuua väed välja Afganistanist 2014.

Loomulikult ei tähenda lähituleviku mainimine tänaste tuliste kohtade – Süüria, Iraan jt. olematuks muutumist ja Putin ei jäta kahtlustki, et Venemaa ei lase Süürias „Liibüat teha“. Rahvusvahelist olukorda tuleb võtta tervikuna ja nii nagu ta on – siin lepitakse kokku, seal mitte. Peamine on tajuda perspektiivi ja näha vajalikus suunas alanud liikumist. Selles mõttes on huvitav lugeda Putini reveransse Hiina juhtkonnale ja täpsust, millega ta paneb paika suhtumine Euroopa Liitu: „Me oleme huvitatud tugevast Euroopa Liidust, säärasena, nagu seda näevad näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa“. Säärane esiletõstmine on seda silmatokavam, kui meenutada, et Putini varasemates ülevaadetes on alati olnud koht ka Suurbritannial ja Itaalial, nüüd nagu poleks neid olemaski.

Ülejäänud Euroopa Liidul, kes on viimasel ajal leppinud Merkozy küllaltki vastuoluliste otsustega (kasvõi Serbia ja Kosovo osas sel nädalal), on mille üle mõelda. Küsitavusi tekitab ka ootamatu Valgevene järjekordne „karistamine“ varasemate pattude just praegu – asi, millel on kindel sõnum ja just Putini valijatele Venemaal ja mis samal ajal tuletab Lääne-Euroopa ja Ameerika kodanikele meelde, et Moskoovias pole küll kõik demokraatia mõttes korras, aga näete – on olemas ka Valgevene. Aga see on juba suur poliitika aitamaks Kremlit suure tüüri poole liikumisel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus