Suletud Läänemaa rannad
Eestlased Eestis 26 Aug 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ülla Paras
25.8.09

„Kõikidel avalikel või avalikuks kasutamiseks määratud veekogudel on igaühele kasutamiseks avatud kuni 4 m laiused kallasrajad. Kallasrada võib ulatuda laevatatava veekogu ääres kuni 10 m kaugusele veepiirist. Kui kallasrada on üle ujutatud, siis on kallasrajaks 2 m laiune kaldariba. Omanik ei tohi seda sulgeda isegi siis, kui eramaa on tarastatud või liikumiskeeluga tähistatud. Kallasradadel paiknevatel karja- ja muudel aedadel peavad olema väravad.” Just nii kirjeldatakse seadusega kehtestatud korda keskkonnaministeeriumi veebilehel: http://www.envir.ee/410761

Tegelikkuses kallasraja seadust eiratakse massiliselt. Kui nii edasi läheb, siis peagi on Läänemaa rannaalad sarnases seisus nõukogude ajaga, ainukese vahega, et siis olid rannad vene sõjaväe, nüüd eravalduses. Kahjuks tegi seadusetuse seaduslikuks kadunud Lennart Meri, kes oma koduneeme kalda jalutajatele sulges. Eks ta arvas, et, mis ei ole härjale lubatud, on lubatud Jupiterile. Isehakanud Jupitere on siginenud aga väga palju. Olgu siin välja toodud mõned näiteid, mida kindlasti paljud oskavad täiendada.

Pullapää neem

Kui Vene sõjavägi ja peale seda jäägrikompanii olid lahkunud, oli Pullapää neem kõigile avatud. Selle kadakasest roovabast tipust avanes kaunis vaade Haapsalule, Hobulaiule, Vormsile. Siis millalgi sai sõjaväest alles jäänud maja omaniku ja sissepääsu juurde pandi silt ”Ettevaatust, kuri koer”. Mõne aja jooksul lisandus kurjale sildile kõrge aed, lisaks selle kõrvale tarastatud puhkemajade rajoon. Nii oligi Pullapää imekaunis neem loodusesõprade jaoks jälle kadunud. Lautrikoht õnneks veel on ja seal istumist ning mere imetlemist pole seni keelatud. Vene keiser Aleksander III ausamba allesjäänud riismed on korrastatud. Kuna see koht on muudetud umbseks tarastatud kinniseks alaks, siis võõras inimene ilmselt küll ei saa aru, miks keiser rahvapeo jaoks sellise koha valis. Raske on tõesti ette kujutada seda avarat vaadet mitmes suunas üle mere, mis varem sealt avanes. Kahju, et sellise turismipotentsiaaliga ala avalikkuse jaoks täielikult suletud on.
.
Puise nina

Esmakordselt sattusin Puisesse aastaid tagasi koos proua Silvi Saarlo juhtimisel toimunud ekskursiooniga. Puise oli tõeliselt muljetavaldav. Esiteks muidugi ülisõbralik ja entusiastlik proua Silvi ise, siis bussipaviljon, kus oli laual isegi laudlina, rändrahne täis pikitud õued ja erakordselt ilus vaade Puise ninalt. Olen hiljemgi oma sõpru sinna ühte Läänemaa kauneimasse kohta viinud. Laudlina on alati bussipaviljonis laual olnud, aiad endiselt rändrahne täis ja vaade üle nina iga ilmaga hurmav. Sel suvel aga nina tippu enam ei saanud. Aed oli küll lahti, aga kõrval kuri kiri ”Võõrastele sissepääs keelatud. Kuri koer”. Lisaks on Puise ninas üleval mitmed suured eravalduse plagud. Nii me siis seisime seal kaardi juures, aga kuskile minna ei tohtinud. Igalt poolt karjus mõni silt vastu, et ”sa oled võõras, sa ei ole siin oodatud”. Rohkem ma oma sõpru muidugi Puise ninale ei vii. Võiks üldse teede äärest Puise nina sildi maha võtta ja jätta ainult Puise, et mitte eksitada loodusobjekti vastu huvi tundvaid turiste ja muidu huvilisi. Praegune informatsioon, et on võimalik minna Puise ninale, on eksitav.
Puise lähedal asub Kiideva küla, mis on täielik vastand ebasõbralikule Puisele. Avatud on muuseum, kala- ja käsitöömaja, pikniku pidamiseks lauad ja pingid, muidugi on avatud jalutamiseks ka kallasrada ja isegi vaateplatvorm. Huvitav, miks üks küla nii kardab võõraid ja teine seal kõrval võtab vastu kui omasid?

Suletud rannaäärseid alasid on palju. Paistab, et see toimub omavalitsuste vaikival nõusolekul. Kui täitevvõim laseb omavolil lokata, siis peaks külaelanikud ise ülbeid maaomanikke korrale kutsuma. Kui aga muu ei aita, siis võiks kasvõi käivitada liikumise vabade rannaalade kaitseks. Üks võimalus on teha oma olemasoluga seadusi eiravate maaomanike elu ebamugavaks: järjekindlalt päevast päeva (päikesetõusu ja -loojangu vahelisel ajal) käia kampadena mööda seadusega ette nähtud kallasradasid, kaitseks kurjade koerte eest seljas vatijoped ja õlal kaikad. Nii kaua tüüdata kuni kallasrajad avatakse ja kurjad koerad ketti või aedikusse pannakse ning isehakanud Jupiterid jälle seaduskuulekateks kodanikeks hakkavad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus