Eesti Elu
Sulbiliina printsess (1)
Inimesed 02 Jun 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Toronto eestlaskonnas leidub vaevalt inimest, kes ei teaks, kes on Salme Vesi. Aktiivne Võrulaste Koondises, Etnograafia Ringis, Toronto Eesti Meeskoori naissektsioonis, Pensionäride Klubis ja mitmel pool mujal. Alati tarmukas ja teotahteline ning koostööaldis, mõnus muhelus näol ja pilgus paras annus plikalikku ulakust.

Aga kes on Sulbiliina printsess? Tuusama Salme, Erastvere vallan sündünü, Sulbiliinan ülesse kasunu, Nuustakul koolitetu. Tõe ja selguse huvides peaks nüüd kirjakeeles lisama, et kaaluva osa oma elueast Torontos veetnud, kuid see on kurb fakt. Salme on südantpidi ikka veel Sulbilinnas – vabandust! – Sulbiliinan.

Salme Sikk sündis 1. septembril 1923 Erastvere vallas Näräpää küla ja Peetrimõisa vahel asuvas talus. Seitsmeaastasena kolis ta Sulbi piirile, kuhu isa ostis vana väikese talu ja hakkas uusi hooneid ehitama. Miks võrukesed Sulbi küla suursuguselt liinaks kutsusid, on mulle teadmata. Tean aga selgelt, et ühegi teise nimega seda paika solvata ei tohi.

Salme kasvas üles vanade vanemate ainsa lapsena, nii et endastmõistetavalt printsess, kuigi teda suursuguseks ei kasvatatud. Kui talt jutu alustuseks küsisin, milliseid mänge ta lapsena mängis, lõid Salme silmad särama: „Ega meil mänguasju ei olnud. Käisin karjalastega koos metsas ja mets oli varandust täis!“ Jah, karjalastega! Isatalu ei olnud suur, kuid papa oma printsessi karja ei pannud. Printsess silkas aga sellegipoolest teistega kaasa ja seda talle kodus pahaks ei pandud. Salme meenutab soojalt, et nende kodus olid kõik töölised omainimesed. Taluhoonete ehituse juures tulid appi kaks Haanja meest, isa ja poeg, need jäidki pereliikmeteks. Kui isa käis Võrus, pärislinnas, siis tõi ikka Salmele ja emale midagi, kuid iial ei unustanud ta ka teenijaid.

„Kui ma mõtlen linnalastele, siis on mul neist alati kahju,“ tunnistab Salme, „neil pole midagi mäletada. Nad olid nii imelikud, rääkisid teistmoodi. Kord tuli linnalaps külla ja mu lahke ema saatis ta aeda sitikaid sööma. Laps pistis töinama ja läks vanematele kaebama, ega tema teadnud, et nii nimetati meil mustsõstraid. Vaevalt ta vanemadki aru said, millega tegemist. Meil oli tohutult rikas elu!“

Salmele taheti anda parem haridus, niipalju kui ta ise õppida soovib. Läks pärast algkooli Otepää Rahvaharidusseltsi Ühisgümnaasiumi, võrukese silmaga vaadates võõrkeelsesse kooli. Et väits on nuga ja pini koer, oli talle juba Kärgula algkoolis selgeks tehtud. Õppis seal siis muu tarkuse kõrval linnainimese kombel rääkima, aga kui koolivaheajal koju tuli, oli võru keel jälle suus. „Linnakeelega ei tohtinud üle maakonnapiirigi tulla,“ naerab Salme.

Kui algkool edukalt lõpetatud, viis isa Salme Kanepisse Abeli kaubamajja ja juhatas ta sinna nurka, kus seisid jalgrattad kirevates vikerkaarevärvides. Küsis, milline on tema meelest kõige ilusam. Salme osutas uhkele Brennabourile ja isa saatis ta ümber kaubamaja proovisõitu tegema. Kui poodi tagasi tuli, oli isa juba arve kinni maksnud ja ütles: „No nüüd võid sellega ise koju sõita.“ See oli printsess, kes nüüd läbi Sulbiliina kihutas ja aina kahele poole vahtis, et kas ikka leidub nägijaid ja imestajaid.

Sõja ajal, 1943. aastal, sai läbi ka keskkool. Edasiõppimise plaane oli mitmesuguseid, kuid nendele kavatsustele tõmbas kriipsu peale sirge Kanepi poiss Richard Vesi, kellest sai Salme prints. Järgmise aasta jaanilaupäeval peeti pulmad, läheneva rinde tõttu nii ülepeakaela, et ei saanud kiriklikult laulatadagi, õpetaja Heinam oli juba põgenenud. Ja varsti oli sama tee jalge all ka noorpaaril, sest Riks Kanepi konstaablina ei tohtinud juba oma ameti pärast end nõukogude võimu meelevalda anda. Ei osatud seda lahkumist nii pikaajalisena näha. Salme läks sitsikleidis ja sandaalides nagu suvitaja. Saksamaal, Feldkirchenis, Šveitsi piirist umbes kümne kilomeetri kaugusel sündis noorpaarile oma printsess – tütar Sirje.

Sõda lõppes ning ajalugu arenes selliselt, et Salme ja Sulbiliina vahele jäi raudne eesriie, tugev ja läbipaistmatu. Vesi pere oli Torontos kanda kinnitanud, elu edenes, kuid koduigatsus oli suur. Kuidas asjad edasi kulgesid, seda kuulgem Salmelt endalt:

„Mu elu tähtsaim ja suurim unistus täitus 1967. aastal. See oli mu esimene külaskäik Eestisse. Pärast Stalini surma läksid asjad nagu lahedamaks, julgesin kontakti otsida. Ma olen selline koduarmastaja, muretsesin kangesti koduste üle. Saatsin ühe kaardi, et Sirje tervitab. Sain nimetu vastuse isa käekirjaga, et oleme kõik terved. 1955. aastal tuli laululeht isa surmateatega.

1964. aastal käis Toronto meeskoor Euroopas. Riks rääkis, kuidas nad igatsusega üle Soome lahe vahtisid. Sirje oli leeritatud, mul nagu emakohustusi enam ei olnud, hakkasin ema kirjadega pommitama, et tulgu mulle külla. Mu ema polnud suur kirjainimene, onu lõpuks vastas, et „jätä imä rahule, ega tuu ei ole sannaminek.“ Otsustasin siis ise „sanna minna“ ja hakkasin ühe reisibüroo kaudu kodumaale sõiduks asju ajama. Kulus paar aastat, enne kui tuli ootamatult kiri, et Nõukogude saatkonna esindaja ootab mind intervjuule Simcoe hotellis. Esindaja oli Murnikov, keda ma välimuse järele kuidagi ei osanud eestlaseks pidada, kuid tuli vastu, käsi pikale, et küll on tore kaasmaalast kohata. Hakkas siis minuga õiendama ja esimene küsimus oli kohe, et miks mees kaasa ei tule. Vastasin, et pole raha. Ütles, et ei usu, et mind koju lubatakse. Mina vastu, et sel juhul ma ei lähegi. Minu vana ema pole kordagi elus Tallinna saanud ja ega Viru hotell pole mullegi mingi kodu, tahan Sulbiliina.

Läks mõni aeg mööda ja äkki tuli mulle luba 11 päevaks Võrumaale. Seda võimalust ma ei saanud kasutamata jätta. 15. augustil 1967 olin Soomes koos nelja kaasreisijaga – kaks Torontost, kaks USAst. Olin vist ainus nende hulgas, keda Tallinnast kaugemale lubati.

Sugulased olid mulle vastu tulnud, kuid bussid olid kõik üle koormatud. Ei jäänud muud üle kui sõita Tallinnast Sulbiliina printsessi kombel – taksoga. Enam kui kahekümne aasta tagant koju jõuda – see oli elamus! Maja ja kõik muu oli täpselt sama, nagu ta minust maha jäi, lisa ainult vananemine. Hakkas hämarduma, kui kohale jõudsime. Nägin ema ukselt tuppa minevat, sain ta lävelt kätte. Selle kohtumise kirjeldamiseks ei ole mul sõnu. Ema ütles päras, et „ma kaie, et kes tuu nii ilda siia viil autuga tule, ma lää parõmb är tarrõ.“ Mäletan kõike sellest käigust, kuid mitte esimest ööd, mille veetsin toas, kus ikka olin maganud. Ma ei tea, kuidas me selle mööda saatsime. Reaalsusetaju oli täielikut kadunud.

Hommikul hakkasime kirikusse minema. Bussipeatus oli teisel pool Sulbiliina, sealt läbi minnes hakkas ema mind pinnima, et kes siin elas ja kes seal – kontrollis mu mälu. Küll ta pärast oli uhke mu peale, et mõtle – kõike sa mäletad! Mu tuleku uudis oli levinud nagu kulutuli. Bussipeatuses vahiti mind nagu imelooma, kuulsin öeldavat, et „ja räägib veel eesti keelt ka.“

Kanepis embas Riksi ema mind nii põhjalikult, et rebestas mu kleidi. Ütlesin talle, et „su poeg pole mu kleiti lõhkunud, aga nüüd sina pidid seda tegema.“ Õpetaja rääkis nii ilusasti ja ikka minust ka. Ise oli ta kusagilt Pärnumaalt, kuid Riksi ema oli suur kirikuskäija, minu tulek oli tal teada. Pärast viis mu käärkambri ja selle seinal oli pastor Heinami pilt. Olin teda enne sõitu Vancouveris kohanud, palus mul kaasa tuua kodumaa mulda.

Pidin end passiametis sisse kirjutada laskma. Selleks sõitsin ühe sugulase tsikli tagaistmel Võrru. Passiametis vaadati mind imeliku pilguga ja küsiti, kas me ei tahaks tunnikeseks välja jalutama minna. Mul oli hea meel, et sain Võrus natuke ringi vaadata. Kui tagasi jõudsime, tunnistas see daam ausalt, et ei teadnud, mida minuga peale hakata, pidi Tallinnasse helistama, et juhtnööre saada. Seal polnud enne ühtki välismaalast käinud.

Paar üliviisakat ametnikku käisid autoga külas, vabandasid, et olid unustanud paar küsimust esitada. Ema ütles, et samad mehed olid enne mu tulekut teda pinnimas käinud, et kas tal ikka on külalisele süüa anda ja magamisaset. Kontrollima tulid. Ei osanud jälitamisele mõeldagi, aga Siberis tiiru ära käinud tädipoeg avas mu silmad küsides, kas majja pole pealtkuulamise seadeldisi paigutatud. Ei vist olnud, kuid üks võõras lõbus noormees hakkas silma küll, kes alati kohale ilmus, kui aga rohkem rahvast koos. Veinipudel kaasas ka, et jutt ikka libedamalt liiguks.

Ema oli lahkumishetkel väga vapper. Olin talle rahusteid kaasa toonud ja küsisin, kas ta neid kasutas. Vastas: „Ma’s võta mitte midägi!“ Lahkusin kodust päeva võrra varem, sest olin lubanud külastada ka naabrimehe ema Kohilas. Otsisin taksot, kuid juhid olid kõik venelased. Lõpuks leidsin ühe noorepoolse eesti mehe. Olin kuulnud, et taksojuhid ei tohi välismaalast linnast välja viia. Ei tahtnud sõbralikule mehele pahandust ja ütlesin sõidu ajal, et ma pole kohalik. Mees aeglustas sõitu, vaatas mulle otsa ja lausus: „Jah, selline seadus on meil küll, kuid niisugust seadust ei ole, mis käsib mul kellegi passi kontrollida. Eesti keelt te ju räägite.“ Pärast selgus, et tal oli Washingtonis õde, andis mulle isegi tema aadressi ja ma kirjutasin sellele.“

Salme on Eestit külastanud seitse korda, kuid ükski külastus pole andnud seda elamust, mille ta sai sel esimesel retkel. Kauplen talt veel viimaseid kommentaare ja ta räägib:

„Me ei kasvanud siidipatjadel, kuid meil oli kodu. Kui ma kooli lõpetasin, siis isa korra mainis, et müüb talu maha. Küll ma olin kuri ta peale selle jutu pärast. Süda oli kodu küljes nii kinni, kuigi minust seal vaevalt töötegijat oleks olnud.

Veel midagi torkas meelde. Ma ei kannatanud suitsupekki, see oli minu meelest nagu seep. Isa ütles, et küll sa ükskord näljaga sööd. Saksamaal saime tühja kõhtu kannatada küll, aga mõtlesin, et seda ei sööks ikka nüüd ka. Kui nüüd kodus käisin, hiilisin poolsalaja sahvrisse, lõikasin viilu ja panin rukkileivale. Küll oli hea!“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus