Eestis juhtub ühte ja teist, mida valgustavad ajalehed ja kommenteerivad lugejad erinevalt.

See kehtib näiteks 1941. aasta Kuressaare kommunistliku veretöö mälestustahvli teksti kohta, millest jäeti välja viide tegijatele. Pole mingi uus probleem, olen korduvalt juhtinud tähelepanu faktile, et Eestis on küll olnud palju kommunistlikke kuritegusid, aga mitte kurjategijaid. Ainult ohvreid.

Kuressaares leidus siiski üks selgrooga preester, kes keeldus väljajäetud sõnaga tahvlit õnnistamast. Ta vallandas nii tugeva poolehoiutormi, et linnavalitsus oli sunnitud paigaldama lisatahvli kõigi maetud mõrvatute nimedega ja selgituse, millise režiimi ohvritega on tegemist. Oli neid, kes end usuvastasuse sildi taha peites kritiseerisid preestri käitumist. Vabanduse asemel kaebas selle üle ka linnavalitsuse esindaja metropoliidile, kes aga ei leidnud mingit viga (Postimees 01.& 06.10.)

Eestis on mõnel tegelasel väga kiire, mis kehtib nii võimule pürgimise kui autoga sõitmise kohta, Nende esirinnas on Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes on korduvalt vahele jäänud kiiruse ületamisega, viimati 25. septembril, kui ta lubatud 90 asemel sõitis 137km/h (Postimees 27.09.). Sellega seoses räägitakse ka trahvist ja juhilubade äravõtmisest. Kahjuks pole selle kohta täpsemaid andmeid, aga normaalses riigis oleks see märgatav, jätaks igal juhul ületaja pikemaks ajaks autoroolist eemale. Lisaks on teateid valesti parkimisest. Sellist karistamatut käitumist saavad endale teatud määral lubada ainult diplomaatilist immuniteeti nautivad välisriikide esindajad, keda siiski korduvatel juhtudel saab välja saata. Kas on Edgar Savisaarele Venemaa võimupartei Ühtne Venemaa esindajana selle poolt ka omistatud diplomaatiline immuniteet?

Mäletan noorpõlve Eestist, et sügisel korraldati välisdiplomaatidele jaht, mida populaarselt nimetati karujahiks. Taani Riigiarhiivis sain lugeda Taani saadiku Eestis Flemming Lerche (1878-1972) päevikut. Ta resideeris küll Helsingis, aga võttis sügiseti osa jahist Eestis, mida ta meenutab heade sõnadega. Tal ei paista olevat korralikku informatsiooni Eesti okupeerimisest, võttis seda kui loomulikku sündmust, mis ei tähendanud eesti rahvale suurt muutust. Eesti oli ju varem Venemaa osa. See langeb kokku muljetega Taani välisministeeriumi üldhoiakust enne seda, kui Eesti iseseisvust vaadeldi ajutise nähtena. Praegu on hoiak ja suhtumine diametraalselt erinevad.

Praeguses Eestis ei jahi diplomaadid karusid, vaid igasugused tegelased, isegi mõned ajaloolased, peamiselt surnud presidente. Elavad karud võivad olla hädaohtlikud, aga surnud presidendid mitte. Nii saab seda teha edukalt, klaperdajateks on arvukad kommenteerijad. Nüüd on Päts vist pärast ümbermatmist Metsakalmistule hauapõhja taotud, puudub ainult uus ümbermatmine surnuaia taha?

Eestis on tegelasi, kes vist tahaksid Läti karutapjate ordenit, aga selleks tuleks neil käsile võtta mõni elav objekt? 2005. aastal avaldas ajakirjanik Virkko Lepassalu poleemilise „uurimuse“ Lennart Meri teemal. Seda iseloomustavad kaugeleulatuvad oletused, mida koheldakse faktidena. Kuna see on unustuse hõlma vajumas, siis on ilmunud meedias ajaloolasena esitletud Henn Põlluaasalt samateemaline teos.

Meedias on tutvustatud ühte peatükki, mis käsitleb Meri rolli Eesti ÜRO-sse astumise puhul - Eesti võeti vastu 17. septembril 1991. Pole õnnestunud leida avaldust ja sellele lisatud Eesti kaarti (Delfi 01.10.) Aga nii Põlluaas kui ka teised käsitlevad Meri kui ainutegijat, kuigi ta oli vaid välisminister. Avalduse esitajaks pidi olema Eesti valitsus, mida juhtis tookord Savisaar. Meri sai olla vahendajaks. Isegi nii lihtsat asja ei taibata, ollakse kinnisideede vangis! Eesti on nüüd ÜROs ja seda asja ajasid inimesed, kellel oli eesti rahva mandaat ja toetus - Meri oli ainult üks neist.

Ei saa lugeda usaldusväärseks teost, mis osalt sisaldab kinnitamata andmeid ja tugineb oletustele. Ajakirjanike jaoks on kuulujuttude levitamine alati tulus ja see on ka saanud üha laiahaardelisemaks tegevuseks. Peale mainitud teose Lennart Merist on viimase kuu jooksul ilmunud raamat Ilvesest Soomes, nüüd ka Eestis. Hilissügisel lubatakse teost Andrus Ansipist.

Kas jahitakse ka elavaid? Vist siiski tasakaalukamalt, ilma kaugeleulatavate oletusteta, kuna nad võivad vastu hakata? Kus on aga selline teos Edgar Savisaarest? Kas on tal nagu lepingukaaslasel Moskvas ka biograafiline immuniteet, mida on hädaohtlik murda? Kas tuleb leppida enesekiitusliku autobiograafiaga?

Lõpuks natuke Alfred Rosenbergi esitlemise kõrvaldamisest. Peale selle, et ei saa ju kuulutada teda olematuks, pole normaalse demokraatiaga kooskõlas kultuuriministeeriumi käitumisviis. Ka siin Taanis on vahel näitustelt kõrvaldatud ühte ja teist, aga ikka viisakamalt, juhitud tähelepanu ja lepitud kokku eemaldamise viisiga. Eestis pole veel nii kaugele jõutud. Millal saavutab Eesti iseseisvama mõtlemise ja vabaduse? Väline kontroll on vist selleks liialt tugev?

Märkmed: