??¬¼gis on käes, alustan siiski suvise teemaga, ja nimelt Pärnus toimunud David Oistrahhi muusikafestivaliga. Iga-aastaste festivalide traditsioon algas 1971, kuid katkes 1991. Aastal 1997 elustati ta uuesti. Dirigent Neeme Järvil on ürituse jaluleaitamises suured teened. Ettevõtmine on sedavõrd tunnustatud, et rahalist toetust annab sellele ka Euroopa Komisjoni kultuurifond.
Käesolev festival, arvult juba kümnes, toimus 2.—22. juulini ja koosnes kahest osast. Esiteks pikk seeria esmajärgulisi soliste ning kammer- ja orkestrikontserte, teiseks Neeme Järvi rahvusvahelised meistrikursused noortele dirigentidele. Sellest olen ma varem ajalehe veergudel pajatanud. Kava koosnes 20-st kontserdist, kuhu tuli esinejaid Inglismaalt, Iiri Vabariigist, Rootsist, Soomest, Saksamaalt, Venemaalt, USAst, Iisraelist, Shveitsist, Kaug-Idast jm. Kontserdid toimusid peale Pärnu kontserthoone veel raekoja saalis, Tori kirikus ja Jõhvi kontserdimajas. Toivo Traks annab Pärnu Postimehe veergudel hea ülevaate festivalist. Üks väljavõte sellest: „Festivali repertuaarivalikuski on omamoodi traditsioonid, nagu eri stiilide ja ajastute laiahaardeline esindatus keskajast tänapäevani ja suurte heliloojate tähtpäevade tähistamine. Tänavusel festivalil on peatähelepanu Wolfgang Amadeus Mozartil seoses tema 250. sünniaastapäevaga, Robert Schumannil seoses tema 150. surma-aastapäevaga ja Dmitri Shostakovitshil tema 100. sünniaastapäeva puhul… Veel on Oistrahhi-festivali traditsiooniks uuema eesti ja välismaise muusika tutvustamine, uudisloomingu tellimine ja selle esmaettekanded.”
Nii kõlasid festivalil silmapaistvalt eesti muusika (Pärt, Tüür, Vähi); 17. saj inglise, saksa, itaalia ning norra vokaal- ja instrumentaalmuusika (nende hulgas Bach, Buxtehude ja Telemann); suurepärased ooperiaariad Moskva Suure Teatri noortelt solistidelt jpm. Ei puudunud isegi vanal rahvuspillil vihuelal ette kantud keskaegne hispaania muusika. See on vaid osa ulatuslikust ja mitmekesisest kavast, mida kõike siinkohal üles lugeda ei saa. Mõned huvitavad seigad siiski. Nii mängis Pärnu raekoja saalis toimunud kontserdil orkestris kaasa fagotil Belgia suursaadik Eestis Pierre Dubuisson. Ta kutsus Pärnusse esinema (oboe ja klarnet) ka mitmed sõbrad Prantsusmaalt ja Saksamaalt.
Dirigentide meisterkursusi juhatasid Neeme ja Paavo Järvi ning Taavo Virkhaus. Ma pole saanud andmeid kursuslaste arvu kohta sel aastal, kuid eelmiste aastate alusel pidi see olema tosina piirides. Pärnu Linnaorkester oli noortele dirigentidele tööorkestriks. Virkhaus tõi kursustele paar oma kompositsiooni, mida õpilased pidid lehelt, ilma eelneva harjutuseta, dirigeerima.
Nüüd tagasi 2006/2007. hooaja juurde. Neeme Järvil ja New Jersey Sümfooniaorkestril (NJSO) on ees tõhus kava, millest 11 kontserti juhatab Järvi. Üheks teemaks on esitada kõik Beethoveni üheksa sümfooniat. Järvi juhatuse all on numbrid 1, 2, 3, 4 ja 9. Ülejäänuid juhatavad külalisdirigendid.
Senini on olnud kaks kontserti: 20. ja 24. okt. esitati Beethoveni 1. ja 9. sümfoonia. Solistid olid Janice Chandler-Eteme, sopran; Christina Abraham, metsosopran; Richard Clement, tenor ja Kevin Langan, bass. Kooriosa esitas
Montclair State University Chorale. Kahjuks jäin ma sellest üritusest ilma. Arvustus ajalehes oli aga väga kiitev.
Järgmine kontsert toimus 21. oktoobril NJPAC-is. Järvi juhatusel mängis NJSO Chabrier „Fête Polonaise” ja Rimski-Korsakovi „Capriccio espagnol”. Õhtu solistiks oli kuulus tshellist Yo-Yo Ma. Tema esitas kava esimeses osas Gabriel Fauré „Eleegia tshellole ja orkestrile” ning teises Antonin Dvoraki tshellokontserdi, op. 104. Ei vaja rõhutamist, et ettekanne oli erakordne elamus — nii solist kui orkestrisaade andsid oma parima.
Dvoraki teos on romantilise heliloomingu üks kaunemaid pärle. Tshellomuusika alal pole teda ületatud. Dvorak lõpetas teose New Yorgis, 1895, kuhu teda oli kutsutud National Conservatory juhatajaks. Kontserti on Dvorak põiminud oma südamevalu vennanaise Josefina haiguse ja surma (1894) üle. Seda kuuleb teose aeglases osas ja eriti mõjuvalt lõpus. Kolmas osa liigub alul korrapäraselt lõppakordi suunas. Vahetult enne oodatud lõppu aga alustab tshello ootamatut, lüürilist fraasi. Meloodia lendleb kõrgusesse, taandub siis aste-astmelt, otsekui inimese viimsed sammud. Ja siis, timpani tumedate löökide saatel, algab lend uue elu suunas. Kui Dvorakilt kord küsiti, kas see lõik on järelehüüe, hüvastijätt Josefinale, vastas ta: “Jah…”
26.—28. okt. esines NJSO Järvi juhatusel Princetonis, Englewoodis ja Red Bank’is, kavas oli mh Brahmsi viiulikontsert (solist Sarah Chang). Järgmised NJSO kontserdid toimuvad 2.—5. novembrini ja 17.—19. novembrini, mida juhatavad külalisdirigendid Jun Märkl ja Gerard Schwarz. Neeme Järvi dirigeerib jälle 24.—28. novembrini (Newark, Princeton, Red Bank ja Morristown).
