Natuke imelikult oli kogu see asi välja kuulutatud. Sügis oli muidugi ja hiidlased olid hulganisti koos ka, aga et seal mingit viibimist või viivitamist oleks olnud, seda küll ütelda ei saa. Kuidas see hiiu moodi viibimine keib, seda minu mandrileivaga toidetud muistus äi veta.

Aga kogu see olemine või minugi pärast viibimine oli tore küll. Kuupäev oli 22. oktoober ja Eesti Maja suur saal oli eht- ja veltshiidlasi parajalt-paksult täis. Hiiu matriarh Tamara Norheim-Lehela oli rahvarõivais ning jagas korraldusi nagu õige väepealik kunagi. Ega tal seal palju kamandada tarvis polnudki, õhtut juhtis ta parem käsi ehk esimene tüürimees Naani Holsmer, kes kindlakäeliselt korra majas hoidis. Andiski kohe armulikult sõna Tamarale ja see ütles kõnepuldist kõigile kena tere ning tutvustas ligemaid ja kaugemaid külalisi. Ligemaid te tunnete kõik niikuinii, aga kaugematest olid tulnud Narva muuseumi teadusdirektor Merike Ivask ja Hiiu saarelt ajakirjanik Endel Saar. Tamara kiitis veel Kõpu tuletorni, mis 475 aastat vanaks saanud ja kavatseb edasi elada ning hiidlasi valgustada.

Naani arvas, et Hiiu ajakiri vajab ka kiitust ning palus nii praegusel kui endisel toimetajal ennast kõigile näidata. Vaike Külvet kui praegune lausus kohe, et tema on rohkem tegudeinimene ja pikalt rääkida ei armasta. Aga Edgar Liik, see endine, tema lobises ikka küll ja viskas hiiu nalja kah, eks vist suurest rõõmust, et oli suure ja vastutusrikka töö osanud noorema kaela sokutada. Aplausi said igatahes mõlemad.

Nüüd arvas Naani, et aeg on keha kinnitada, ja palus Tamaral söögipalve öelda. See oli targasti tehtud, sest nälg nürib isegi hiidlase huumorimeele ja ilma huumorita pole hiidlane midagi väärt, on nagu harilik inimene. Tamara lausus ilusad palvesõnad ja siis rünnati puhvetit, ikka enamad hiidlased kõigepealt ja siis harilikud vandiraiujad takkapihta. Ja kus siis läks üldiseks Ülle kiitmiseks. See oli ikka seesama kohviku-Ülle, ainult Pühalepa ürbid selga ajanud. Nii ilus tüdruk ja teeb hästi süüa — lausa kahju, et juba mehele läinud. Ei ta pakkund seekord silku ega siiga, oli lausa mandritoit, aga hiidlased muudkui kiitsid ja kiitust oli see ka väärt. Leida Pajur ja Erik Kalm olid kassas hiiu dollarite lugemisega nii ametis, et ei saanud tulema ja pidid oma toitu nautima lausa stahhanovlikult, kui te seda terminit veel mäletate, sest Naani kibeles kavaga edasi minema.

Lavale ilmusid muusikud Avo Kittask ja Charles Kipper. Avo laulis ja Charlie muidugi saatis uuel Estonia klaveril. Kuulsime Vettikut, Oja ja Tubinat ning magustoiduks hiidlast Tammeveskit. Kui ausalt väljateenitud lilled saadud ja kuhjaga aplausi lisaks, tuli veel üks onupoeg Bataaviast ja laulis lahkumisest. Ja siis nad lahkusid ka, aga oleksid võinud minu ja ka teiste poolest veel vähe viibida.

Nüüd kutsuti kõnepulti Endel Saar, Pühalepa valla poiss Undema külast. Algas juttu hiiu keeles ja mina sain sellest kõva kaks kolmandikku aru. Hakkas siis eesti keelt rääkima ja ma sain kõigest aru. Ütles enda kohta, et on 41 aastat ajakirjanik olnud ja ka raadiole kaastööd teinud. Tõi viimaseid uudiseid timbusaia kujuliselt saarelt ja muidugi praalis, et uue Palusalu nimi on Heiki Nabi, kes teatavasti on maadluses värske maailmameister ja hiidlane pealegi. Jutustas veel Sõru Merekultuuri Muuseumist, kusagile tehtud uuest jalgrattateest ja kahuritorust, mille kaks Läänemaa meest pooleks saaginud ja ära varastanud. Vargad saadi kätte ja torud toodi tagasi ning neid on nüüd kaks tükki. Kui läheb lahinguks, on tõhusam tulistada. Kiitis veel Kõpu suvekontserte ja kaebas kuuma suve üle, mis endaga mitmeid surmasõnumeid kaasa tõi. Lõpuks viskas ikka hiiu nalja ka ja tunnistati kõigi poolt tugeva aplausiga oma meheks.

Ja siis läks asi päris pidulikuks. Elmar Tampõld kutsuti kõnepuldi juurde ja Tamara luges ette kirja, mille kohaselt see mees on valitud Hiidlaste Seltsi auliikmeks. Värske auhiidlane tänas ja tõestas kohe sealsamas, et valdab kodusaare keelt ja tunneb ka selle huumorit. Ega temale ka aplausiga kitsi ei oldud.

Kohv tuli muidugi ka koos mitut sorti koogi, kringli ja roosamannaga. Kuid ka parimast saab kord küll ja nii läkski, et Tamaral tuli veelkord kõnepulti minna tänusõnu lausuma. Nende osaliseks said üsna paljud. Kõiki nimesid ei jaksa ma kirja panna, kuid peale nende, keda juba nimetatud, oli veel terve hulk nähtamatuid, kes truult olid Tamara selja taga seisnud ja vaikselt oma asjalikku tööd teinud.

Vaatasin veel saalis ringi, tundsin rõõmu ka nooremate nägude nägemisest ja mõnest nägusast rahvarõivast veel peale Ülle ja Tamara. Siis tundsin, et ei jaksa enam viibida. Tõusin püsti, tegin oma Emmaste ülikooli haridusega ja Käina korporatsiooni kuuluvatele lauakaaslastele viisaka kummarduse ja läksin omakorda Tamarat tänama. Hiidlast peab ikka aupaklikult kohtlema, muidu hakatakse tolguseks pidama ega kutsuta järgmisel aastal enam kuskile. Ja ma nii kangesti tahaksin jälle minna.

Märkmed: