Pühapäeval, 5. oktoobril andsid Peetri kiriku jumalateenistusel ulatusliku kontserdi külalised Soomest. Ansambli nimi oli KÄENPIIAT.
Mitte just tavalises ansamblis oli 3 kanneldajat, flötist, tshellist ja sooja tämbriga metsosopran.
Nende koosmusitseerimine rõõmustas kirikutäit kogudust oma otsekohese, pealtnäha muretu, aga samas ülitundliku koosmängu ja kavaga, mis andis sisuka pildi nii rahvusvahelisest kui soome heliloomingust.
Kandled tõestasid et nad on nii viisi-, rütmi- kui saateinstrumentidena selged, paindlikud ja muusikasõnakad. Kandleid mängisid Laura Montin, Joonas Fellman ja muusikadoktor Annikki Smolander-Hauvonen.
Kõik kolm muusikut demonstreerisid, et kanneldel on rahvalaululise kõla kõrval ka ruumikas dünaamiline dimensioon ja et nendel on võimalik liikuda valdkonnas, mida muidu valdab klaverimuusika – forte-piano skaalas.
Sirpa Piiroinen oli kodus nii klassikalise kui soome rahvalaululise heliga, eriti flöödi ülepuhumata mahlakas regioonis.
Tshellist Tuija Vainio kasutas kõiki muusikailmekaid võimalusi nii soome tõsimeelses kui ka rahvusvahelises heliloomingus.
Vokaalsolist Minna Sisko-Mutanen vallutas koguduse pikemata oma pehme, sõbraliku metso-sopraniga. Kuskil kiriku avaruses meenus Helmi Betlem.
Soomlaste külaskäik Peetri kiriku 60. aastapäeva tähistavale avajumalateenistusele jääb nii kavalise sisukuse kui muusikalise eheduse poolest kauniks avasündmuseks!
Kui pärisin peapiiskop Taulilt, kust tuli soovitus neid Kanadas ja Ameerikas kontsertreisil viibivaid soome helikunstnikke kutsuda ka Peetri kirikusse, rääkis ta, et Endel Loo helistas Eestist ja ütles, et KÄENPIIAT on üle lombi siiapoole tulemas ning soovitas neid rakendada.
Kuulasin rahuga südames seda vennasrahva südamlikku muusikatervitust Peetri kogudusele ja vaatasin samal ajal kiriku kantslit, mille valmimisel olevat kuulu järgi ka Endel Loo loomingulist kätt kasutatud.
