Kui teised läksid paanikasse, siis Jüri silmad hakkasid särama. Ta nägi vôimalust seal, kus teised sattusid segadusse. Nii iseloomustab Jüri Tikku kirjanik ja kunstnik Pilvi Salmin.
Oma olemuselt oli Jüri täpne, kuid sisemise loovusega, lahendustele orienteeritud. Jüri oli inimene, kes vôttis enda peale kohustuse ja vastutuse.

28.-ndaks septembriks 2013 oli Jüri kavandanud kokkusaamise mälestuste üles kirjutamiseks Paldiski mälestusraamatu tarvis. 14.septembril 2013 maeti Jüri Tikk. Valitsuse vôi presidendi institutsiooni esindajaid ärasaatmise tseremoonial ei osalenud.

Katkend Pilvi Salmini raamatust ”Kadunud maailm. Keila-Joa - unustatud ja unustamatu” intervjuu Jüri Tikuga.

"Puhkeala suvilakasutaja Jüri Tiku mälestused on järgmised: „Ma olin Keila-Joale kolinud 1993. aastal Tallinnast endise EKP Keskkomitee maja ametkondliku hotelli toast. Suvila nr 13 oli mulle ja minu noorukist pojale väikeste ümberpaigutustega koduks kuni aastani 1997.

Minu jaoks oli Keila-Joa elukohaks strateegiliselt oluline, sest peaminister Laari nõunikuna kantseldasin ma Eesti lääne – põhjaranniku territooriumil asuvaid Vene sõjaväeüksusi. Meie kaitseministeerium oli lapsekingades ja alles formeeris oma üksusi, seejuures tuli mul tihti kiiresti Vene sõjaväe kohta informatsiooni hankida, et oleks võimalik nendega seotud „protsesside” teket ennetada. Nendest mõni kippus olema nii ootamatu, et tuli juba tagajärgede tuvastamisega piirduda.

1994. aastal ühel suvepäeval, siis, kui Vene sõjavägi hakkas juba Eestist lahkuma, oli puhkealal tekkinud paanika – lärm lahti. Oli näha, kuidas vaid paari kilomeetri kaugusel tõuseb Vene raketibaasi territooriumilt taevasse pruun pilv. See liikus puhkeala suunas ja inimesed hakkasid ohtu tajuma – varjusid majadesse, sulgesid uksed-aknad. Puhkealal elanud toonane siseminister Eiki Arike ja mina hüppasime autosse ja sõitsime tõusva pilve suunas.

Kui olime baasi territooriumile saanud, avanes meile järgmine pilt: sõdurpoisid olid raketikütuse mingi komponendi kraavi valanud. See haisev vedelik siis õhku auruski. Ma ei oska tänaseni arvata, kuidas see inimeste kopsudele võis mõjuda.Ümbruses vedeles hulk kantmeetri suurusi metallist mahuteid. Nende ümber askeldanud praporštšikud (lipnikud) ajasid segast juttu: „Natšalstvo v kurse dela! U nas prikaz!” („Ülemused on asjaga kursis! Meil on käsk!”)

Keila-Joal baseerusid lääne markeeringu järgi SS-88 kesktugevusega ballistilised raketid. Nende lõhkepäid hoiti rakettidest eraldi ja toodi Keila-Joale siis, kui selleks tõsine vajadus tekkis. Seoses 1994. aasta suve raketikehade Keila-Joalt Venemaale väljaveoga oli tekkinud isegi kohalik legend, et venelastel on Keila-Joalt kuni Klooga raudteejaamani salajane maa-alune kitsarööpmeline raudteeharu.

Toonasest puhkeala elust meenub, et 1990. aastate algul olid alles kasutusse ilmunud mobiiltelefonid, diplomaatkohvri suurused, ja nende tehnilised omadused olid suhteliselt primitiivsed. Näiteks kui Mart Laar helistas Keila-Joal mobiiliga, siis lähedalasuvas naabersuvilas kuulis Edgar Savisaar Laari kõnet televiisorist, sest mõlema helilainete sagedused olid sarnased. Laar ja Savisaar elasid puhkealal kõrvuti – üks Pätsi, teine Laidoneri suvilas.
Vahemärkuseks ütlen, et vene ajal polnud sõjaväelaste ja miilitsa vahel kunagi head läbisaamist. Seda tundsin mina kui sõjaväelise taustaga inimene ka puhkealal elades. Hoidsin pidevalt silma peal peaminister Laari ihukaitsjatel.
Kord õhtuhämaruses istusime Arikesega minu suvilas ja järsku kuuleme järjest kahte püssilasku Laari suvila poolt. Jooksin, püstol käes, Laari suvila suunas. Arike, suur inimene, ei jõudnud nii kiiresti nagu mina üles tõusta, kuulsin ta jooksusamme enda selja taga.

Tollal turvasid puhkeala territooriumi Kalašnikovi automaatidega relvastatud julgestuspolitseinikud. Neid kahte relvadega käes jooksvat politseinikut nägingi. Ma käratasin neile: „Ärge te ainult kedagi tulistage! Kui võtate kinni, siis võtke niisama! Lasta ei tohi!” Kohapeal selgus, et Laari ihukaitsjatest üks mängis Laarile kuuluva jahipüssiga.

Politseinikud oleksid võinud anda Laari meestele valangu kõhtu. Ma nägin neid Jaan Tootsi aegseid madala aukraadiga politsejõudusid. Nad võisid minna „leili täis” ja üliagarusest või lollusest võis siis juhtuda nii mõndagi. Ma tollal ütlesin Laarile samuti: „Tead, noomi see vend läbi, kes jahipüssiga mängis.”Laar sai ka aru, et ta valvepoiste mängud olid liiale läinud, asi võis lõppeda sellega, et peaminister oleks oma naha turule viinud.
„EV valitsuse eriesindaja Paldiskis” lisandiga „Eesti poolne volinik Paldiski tuumaobjektil” olin alates 1994. aastast. Edaspidi oli minu kohustus Paldiski tuumareaktori (Vene allveelaevade energiaallikana kasutusel olnud tuumareaktor) ja väljaõppekeskuse (kõnekeeles „Pentagon”) tuumaallveelaevnike tegevuse kureerimine, seda kuni nende lahkumiseni Eesti pinnalt riikidevahelise lepinguga ette nähtud 30. augustil 2005. „Pentagoni” hoone sai maha lammutatud 2007. aastal, tuumareaktori hoone asukohta reedab seni ta kõrge korsten, mis kunagi ei tossanud. Nüüdseks on see justkui meremärk, mis on hea ilmaga Keila-Joalt näha.

„Pentagonis” olin varemgi käinud, seda koos Laariga, kelle kui peaministri visiit oli minu ettevalmistada. 1993. aasta varakevadel helistasin Paldiskisse ja rääkisin asjast. Kõne võeti viisakalt vastu ja vastati, et nad ise ei tohi midagi otsustada, hakkavad ülespoole ette kandma jne. Mõne aja pärast teatasid, et Eesti peaministrile on Paldiski külaskäik võimaldatud. Esiagu pakkus see meie kõrgametnikele erilist huvi. Visiidipäevaks oli sõitjaskonna liikmete nimekiri üpris pikaks kasvanud.

Teekonnal Tallinnast Paldiskisse sissesõidul okastraadiga piiratud Pakri poolsaarele Vene kontrollpunktis peaministri autot ei peatatud; oli niigi selge, kes sees istub, kuid teistesse sõidukitesse heideti pilk. Kogu kolonn peatus „Pentagoni” värava ees. „Pentagon” paistis seestpoolt täiesti töökorras olevat. Kohal ootasid ohvitserid, kes demonstreerisid meile lahinguvõtteid ja allveelaeva sees tegutsemist. Oli võimalik siseneda tuumaallveelaeva kaptenisillale. Siis keerati sulle „lainetus peale”, et kaheksapallise tormi tingimustes allveelaeva juhtimist harjutada. Kui Laar vaid soovinud oleks, võinuks ta kuue meetri sügavuses basseinis harjutada allveelaeva torpeedošahtist veepinnale väljumist. Selleni asi siiski ei jõudnud.
Kuna ma vene keelt valdan, samuti tänu asjaolule, mida mulle tihti ette heideti, et ma endast auastmelt kõrgematega suheldes ei pea distantsi, määrati minu ülesandeks Paldiski politseioperatsiooni läbiviimine.

Tol ajal oli politseiameti kaudu valitsusele laekunud muret tekitavaid signaale raskest kriminogeensest olukorrast Paldiskis. Neid signaale võimendas paldiskilane Hans Laar (endine Paldiski keskkooli direktor), kes ajalehtedes teavitas, et Paldiski sadamas käib kohutav salakaubavedu. Nõnda see päriselt ei olnud, aga tollal ei saanud keegi öelda, et kusagil tema kirjutiste taga algavad Seewaldi arstid. Ühel mu Paldiski ametialasel kohtumisel kogu Pakri poolsaare kinnist tsooni kamandanud admiral Olhovikoviga oli ta minu tähelepanu juhtinud sellele, et: „Kord on käest ära; Vene miilitsat linnas ei ole. Pole isegi Leningradi passilaua ametnikku, kes venelastele nende pabereid vormistaks. Vähe sellest, Balti laevastiku vasest sidekaableid katkutakse maast üles. Kas saaks korrahoidmiseks midagi ette võtta?” Admiral ehk ei andnud endale tol hetkel aru, millise ettekäände ta oma hädaldamisega oli meile andnud. Eesti huvi oli see, et Eesti politseijõud saaks linna sisse viia. Seepeale algas peaministri käsul Paldiski operatsiooni ettevalmistus.Meenub, kuidas mind Tallinnas Pagari tänaval siseministeeriumis kokkukutsutud koosolekul tulevase politseioperatsiooni juhiks määrati. Politsei vanad „haid” olid targad, rääkisid: „Las Tikk juhib!” ja teadsid nüüd, kes rihma saab juhul, kui „midagi juhtub”. 1993. aastal 12. märtsil kell 18.00 algas Paldiski maantee Treppoja ristmikul operatsioon „Ämblik”.

Kogunemiskohale pidid saabuma kahekümnel sõiduautol 82 võmmi. Kaitseliit pidi tulema bussiga, sees 30–40 relvastatud meest, 6 piirivalveohvitseri pidid meid keelutsoonis nö. seespool ootama. Eesti piirivalvuritel oli Pakri poolsaarel piiratud liikumisvõimalus. Veel lubasin ma Mati Talviku võttegrupiga ETV mikrobussil meiega kaasa sõita. Ees ootas sõit okastraataiaga ümbritsetud venelaste kontrollpunktist mööda ja kui neil pähe tulnuks Kalašnikovi automaatidega madruseid meile vastu saata, siis tulnuks lollakalt naeratada ja maanteelt tagasi Tallinna poole keerata. Toimuva juures oli üks detail, mis näitas meie algusaja tähelepanematust. Treppoja kogunemisel oli esimene asi, mis mu harja turri ajas, see, et kõigil politsei sõiduautodel olid vilkurid sisse lülitatud. Mina ohkasin vaid: „Jumal küll!” Vastupidi, kõik sõidukid pidanuks olema rohelistesse maskeerimisvõrkudese mähitud.

Samal ajal sõitis meist mööda Vene sõjaväeautode kolonn, kõigi kabiinides istujate näod vastu autoaknaid lapikuks surutud. Ma olin veendunud: „No nüüd, kurat, me sinna Paldiskisse sisse ei jõua, nii et nad seal meist eelnevalt midagi ei tea.” Lõpuks saabus 40-minutilise hilinemisega Johannes Kert Kaitseliidu meestega. Siis hakati vabandama, et bussimootor ei läinud kohe käima.
Ma istusin esimesse politseiautosse ja mäletan, seal oli veel kaks noormeest. Ma olin neile öelnud: „Kaks korda ma teile midagi ei ütle, kui aga midagi ütlen, teete seda kohe.” Meie taga olevas autos istusid Eiki Arike ja siseministeeriumi kantsler Gero Kartau. Kuigi oldi tunnivõrra hilinetud, alustas autokolonn Paldiski suunas liikumist. Nõnda jõudsime maantee kõrval seisnud kontrollpunkti tõkkepuuni. Valveputka aknast paistis valgus.
Meestele oli juba öeldud, et ma astun valveputkasse sisse ja niipea, kui tõkkepuu kerkib, tuleb kohe panna peatumata läbi. Olin kindel, et piirivalveohvitser Edgar Ääro juba ootab meid pimeduses maantee ääres tõkkepuu taga.

Ma astusin putkasse, Kartau ja Arike mu kannul, mõlemad kui kaks suurt tamme minu taga. Mind nähes haaras valveohvitser kohe laua pealt oma mitšmanka (Vene mereväeohvitseri vormimüts) ja hakkas kiirelt mundrinööpe kinni panema. Järsku hakkas ta oma püstolit peitma (kartis ilmselt, et temalt tahetakse relva ära võtta). Minu läbisõidunõude peale kokutas ohvitser, et temal on käsk ja ta peab eelnevalt ülemustele ette kandma jne. Ma ütlesin talle: „Võ što, leitenant?!” (Kuidas te julgete, leitnant?!) See on politseiaktsioon, me püüame bandiite.” – „Jah, neid on vaja püüda,” mulises leitnant, „on vaja korda luua, nad muudkui varastavad,” ise samal ajal näppis aga telefonitoru, et Paldiskiga ühendust saada. See oli asjatu vaev; telefoniliini juhtmed olid juba enne putkast väljaspool läbi lõigatud. Jälgisin kogu aeg ühe silmaga läbi aknaklaasi, kas tõkkepuu tõstetakse üles. Kui lõppude lõpuks olid autod liikuma hakanud, vajusin putkast välja, hüppasin autosse ja panin ka Paldiski suunas leekima otse „Pentagoni” poole. „Pentagoni” ees seistes vajutasin värava signaalnuppu, ohvitser ilmus välja. Temalt palusin admiral Aleksander Vassiljevitš Olhovikovile edasi öelda, et me tõime Paldiskisse mehi, kes hakkavad nüüd siin kriminaalse elemendiga tegelema, ja ärgu ta võtku seda kui poliitilist provokatsiooni. Samal õhtul sain teada, et Paldiski garnisoni ülem oli meie politseinikega käsikähmlust alustanud, talle tehti aga üsna kähku selgeks, et ta peab Eesti võimudele kuuletuma.”

Märkmed: