Spetsialisti uskumatud seiklused Eestis
Eestlased Eestis 27 Jun 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eestisse kolimine – see pidavat imelihtne olema.
 - pics/2016/06/47884_001.jpg


Saabumine

Oli 2015. aasta detsembri algus ja ma kaalusin parajasti nii muuseas Eesti e-residentsuse taotlemist, kui leidsin Eesti töökuulutuse, mis näis olevat justkui mulle loodud. Ainukeseks probleemiks oli see, et lõuna-aafriklasena ei hellitanud ma lootustki saada enda saadetud CV-le vastust, rääkimata pikkade vestluste edukast läbimisest.

http://memokraat.ee/2016/06/sp...

Neli kuud hiljem astusin aga Lennart Meri lennujaamas oma perega lennukilt maha, olles valmis alustama uut elu Eestis. Olin endiselt mõneti hämmastunud, kuidas asjad olid lahenenud. Pakkisime kogu oma elu Lõuna-Aafrikas kokku, müüsime maha oma autod ja kogu käegakatsutava vara. Olime relvastatud vaid kuue kohvriga, mis sisaldasid esmaseid uue elu alustamiseks vajalikke asju, ja meie kohal rippus endiselt palju kahtlusi ja ebakindlust.

Mu naisel ja tütrel oli kummalgi 10-päevane turismiviisa. Minu viisa kehtis 90 päeva, kuid mul ei olnud tööluba ega isegi mu uue tööandja poolt allkirjastatud lepingut. Kogu see ettevõtmine võinuks veel kohutavalt valesti minna ja meil ei poleks jäänud muud üle, kui tühjade pihkudega Lõuna-Aafrikasse tagasi minna ilma, et meil oleks raha, tööd või elukohta.

Teadsime küll, et 10-päevased viisad on probleemiks, kuid meile tehti Lõuna-Aafrikas selgemast selgeks, et kui ma kas või mainin seda, et lähen Euroopasse selleks, et seal tööle asuda, kantakse mu pass musta nimekirja ja mul ei oleks vähemalt järgmise kümne aasta jooksul lootustki kuhugi Euroopa Liitu reisida. Öelda aafriklasena mõnele Euroopa riigi saatkonnale, et su reisi eesmärgiks on minna tööle, kui sul pole allkirjastatud lepingut, tööluba ja kõikvõimalikke muid vajalikke dokumente, on umbes sama tark, kui ilmuda lennujaama pommivööga. Samas ei saanud ma Eesti elamisluba taotleda enne seda, kui olin asunud Eestis tööle. See oli alles esimene mitmest nokk-kinni-saba-lahti tüüpi olukorrast.

Meil oli kümme päeva, et asuda seaduslikult Eestis elama. Oli tunne, et kuulen kuklas kella kurjakuulutavat tiksumist.

Kodu leidmine

Selleks, et mul üldse lubataks taotleda elamisluba, pidin leidma alalise elukoha. See tundus mulle täiesti ajuvaba. Ma pidin allkirjastama aastase üürilepingu ja käima korraga välja kolme kuu üüri suuruse summa ilma, et keegi kuidagi garanteeriks, et mulle elamisluba üldse väljastatakse.

Samas olin antud küsimuses sel ajal rahulik. Ma olin oma uue tööandja asjatundlike töötajate hoole all ja me olime juba mitu nädalat kamminud läbi Eesti kahte suuremat kinnisvaraportaali ning sõelale oli jäänud umbes viis kohta, mis meile meeldisid. Olime me ikka naiivsed! Selgus, et ligikaudu 90% nende kinnisvaraportaalide kuulutustest on täiesti väljamõeldud. Jah, need pinnad olid ilmselt kunagi minevikus saadaval, kuid nüüdseks ammugi enam mitte.

Helistasin umbes 20 maaklerile ja nad kõik leierdasid mulle ühte ja sama lugu. See objekt, mille kohta ma küsisin, üüriti just vaid viis minutit tagasi välja ja kahjuks neil pole midagi muud pakkuda. Lõpuks meil vedas – vähemalt algul arvasin nii – ja leidsime korraliku kolmetoalise korteri kolmekordse maja esimesel korrusel ühes täitsa vastuvõetavas Tallinna osas. Lugu sellest, kuidas see kõik hapuks läks, jäägu järgmiseks korraks.

Kui ma saaksin ülaltoodu puhul ühe asja ära muuta, oleks selleks Eesti riigi nõue, et taotleja peab enne taotluse läbivaatamist olema allkirjastanud üürilepingu.

Taotleja säästmine sellest, et ta peab niigi kuluka kolimise käigus maksma tagatisraha, ühe kuu üüri ja maakleritasu, oleks tublisti abiks. Kuniks ma ootasin vastust, kas mul lubatakse vähemalt kaheks aastaks siia jääda, oleksin parema meelega ööbinud hotellis või üürinud korteri lühemaks ajaks. Praegusel juhul pidin võtma järjekordse märkimisväärse rahalise riski, panustades sellele, et mu taotlus rahuldatakse.

Märtsis olime aga alustamas migratsioonibüroo kadalipu läbimist.

Migratsioonibüroo

Tundsin end selleks hetkeks juba üpris kindlalt ja küllap ekslik enesekindlus ongi parim selleks, et kedagi kenasti paika panna. Mu tööandjad oli juba mitmeid kordi elamisloa taotlust koostanud, nad teadsid täpselt, mida on vaja, ning me olime kõik vormid juba päev varem korrektselt ära täitnud.

Esimest korda oli meil vesi ahjus, kui meiega tegelenud ametnik nägi mu naise ja tütre viisasid. Polnud varianti ka, et nende elamisloa taotlusi üldse vastu võetaks. Minu taotluse menetlemine käis üpris valutult, kuid pidime järgmisel päeval tagasi tulema ja taotlema puhkuseviisadele pikendust. Vastasel juhul pidanuks nad kolme päeva pärast riigist lahkuma.

Olime kõik koos perekonnana Lõuna-Aafrikas viisat taotlenud, kuid Rootsi saatkond otsustas, et mulle antakse 90 päeva ning mu naisele ja lapsele vaid kümme. Mulle jääb tänaseni arusaamatuks, miks nad sellise otsuse tegid.

Seega pidime järgmisel päeval tagasi minema, seekord juba koos advokaadiga, ja hakkama anuma. Pärast seda, kui me olime nelja tunni vältel andnud mitmeid kirjalikke selgitusi ja mu tütar oli nunnumeetri põhja keeranud, võeti meie viisa pikendamise avaldus vastu, kuid meile selgitati veel järgmist: meie “abielu”ei tähenda midagi ja ka mu lapse ema peab leidma töökoha või me peame Eestis abielluma. Sel hetkel tundus teine variant kiirem ja me küsisime, mida me peame tegema selleks, et Eestis abielu sõlmida.

Siinkohal läheb lugu eriti lõbusaks. Me pidime hankima kirja Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsuselt, mis tõendaks, et me EI OLE abielus. See paneb endiselt mu pea valutama. Inimene, kes väitis surmtõsiselt, et me ei ole abielus, nõudis, et me tõendaks, et me pole abielus.

Olin juba enne Eestisse kolimist uurinud, kas meie kooseluleping on migratsioonibüroo jaoks elamisloa taotlemisel vastuvõetav alus. Meile öeldi väga selgelt ja ühemõtteliselt, et on. Nüüd kui olime kohale jõudnud ja meil polnud võimalik siin abielluda, lükati see aga tagasi. Kõige veidram osa on see, et Eesti võttis jaanuaris 2016. a vastu sarnase seaduse, mis seadustab tsiviilõigusliku kooselu ja sätestab vastava lepingu sõlminutele seaduslikud õigused.

Seega läksid ametnikud, kui nad keeldusid aktsepteerimast dokumenti, mis on enamikus tsiviliseeritud riikides õiguslikult siduv, põhimõtteliselt vastuollu oma enda riigi seadustega. Lõuna-Aafrika Vabariigis annab kooseluleping mõlemale poolele ja lastele samad õigused kui traditsiooniline abielu. Kinnitus antakse vande all ja on õiguslikult siduv. Selles osas on vägagi veider, kuidas Eesti riik täielikult eiras enda ja ka teise iseseisva riigi seadusi.

Otsustasime seal ja kohe, et see lahing jäägu mõneks teiseks päevaks. Naine, kellega mul on laps, on kõrgelt kvalifitseeritud ja uskusime, et töö leidmine saab olema lihtne, ning kehvemal juhul tarvitsenuks meil vaid Taani lennata, et teha seal Vegase moodi kiirpulmad. Lõpuks esitas ta oma elamisloa taotluse vaid kaks nädalat hiljem, olles leidnud töö ühes Eesti paljudest ägedatest tehnoloogia valdkonna idufirmadest.

Järgmiseks koomiliseks episoodiks oli see, kui nad keeldusid aktsepteerimast mu tütre sünnitunnistust. Tegemist on allkirjastatud, riigi poolt väljastatud dokumendiga millel on kõikvõimalikud sätendavad jupid ja hologrammpaber jne. Enam ametlikumaks minna ei saa. Immigratsiooniametnik ütles mulle surmtõsise näoga: “Me ei usalda Aafrika päritolu dokumente.”

Ma pidin laskma tunnistuse legaliseerida Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsusel ehk samadel inimestel, kes selle väljastasid. See tähendab sisuliselt teist paberit, millel on allkiri, mis kinnitab, et teisel paberil olev allkiri on kehtiv, ja pitsat, mis kinnitab, et olemasolev pitsat on kehtiv. Kõik see tehakse samas kohas, kust väljastati esialgne dokument, ja samade inimeste poolt.

See lõbu läks mulle maksma järjekordsed 200 eurot. Ma ootan senini hirmuga, et nad nõuavad mult legaliseerimise allkirja ja pitsati legaliseerimist ning seejärel järgmist legaliseerimist lõputus bürokraatia nõiaringis. Kui te esimest allkirja ei usalda, siis miks te peaks usaldama teist allkirja, mis kinnitab, et esimene on õige?

Küsisin sarkastiliselt, kas peame sama tegema ka oma passidega, kuna need on ka Aafrika päritolu dokumendid, kuid vastust ei saanud. Näib, et kõik riiklikud dokumendid ei ole loodud võrdseteks, rääkimata sellest, et ma võiksin Lõuna-Aafrikas võltsitud passi osta umbes 50 euro eest, aga sünnitunnistuse hankimine ebaseaduslikult on pea võimatu. Lõuna-Aafrika passi kutsutakse naljaga pooleks roheliseks mambaks, kuna see on mürk sinu reisiplaanidele. (Palun ärge teatage minust ametivõimudele, ma ei ostnud oma passi.)

Pean siinkohal märkima, et olen nüüdseks migratsioonibüroos asju ajanud ligikaudu seitsme erineva inimesega ja kogemused on suuresti erinenud. Vähemalt neli neist olid sõbralikud, abivalmid ja mõistvad. Nad näevad selgelt, et nende tööks on aidata inimesi, kes taotlevad seaduslikult elamisluba. Ülejäänud kolm kogemust nii head ei olnud. Olen kogenud kõike alates otsesest pahatahtlikkusest kuni vaenulikkuseni. Antud protsessis, mis põhineb kehtestatud seadustel ja reeglitel, ei tohiks ju ometi määratavaks saada see, kas sinu vastas istuval inimesel on halb tuju, või see, et sa lihtsalt ei meeldi talle?

Aga tagasi asja juurde. Olles umbes viis nädalat hiljem saanud kätte oma elamisloa ja ID-kaardi, asusin taas oma tütre taotluse kallale. Lootsin, et see, et ma olin nüüd seaduslikult Eestis vähemalt kaheks aastaks, võiks protsessi veidi sujuvamaks teha. Lisaks olin lõpuks saanud tagasi tema sünnitunnistuse, mis oli õiguslikult kaheldavatel asjaoludel Lõuna-Aafrika Vabariigis apostillitud. Nüüdseks oli mu tütre puhkuseviisa kehtivus taas päevakorda tõusnud. Kui ma poleks saatnud tema sünnitunnistust kulleriga Lõuna-Aafrikasse ja tagasi, oleks ma võinud saata selle Lõuna-Aafrika Vabariigi saatkonna kaudu Helsingis. Selleks oleks kulunud 10 nädalat ja meil poleks olnud võimalustki tema taotlust esitada. Antud juhul oli meil neli nädalat varuks ja meile kinnitati, et sellest piisab.

Mul paluti kirjutada kiri, mis selgitab, miks taotlus nii hilja esitati, ja palub protsessi kiirendada. Küsisin sel päeval minuga tegelenud politseiametniku käest, kas sellest on kasu. Ta ütles: “Ei, neil on liiga kiire.” Aga miks ma seda kirja siis kirjutasin?

Pidin mai lõpus tagasi tulema, et taaskord oma tütre puhkuseviisale pikendust taotleda, mis tähendas jälle üht ebameeldivat kulutust. Küsisin, mida nad teeksid nelja-aastase lapsega, kelle viisa on aegunud, aga kelle vanemad on mõlemad Eesti seaduslikud elanikud, kuid taaskord jäädi vastus võlgu. Kas nad saadavad ta riigist välja? Panevad vangi? Arreteerivad meid kui inimsmugeldajaid?

Olles rääkinud teiste siin elavate välismaalastega, olen nüüdseks aru saanud, et mitmed (kui mitte kõik) meie probleemidest tulenevad sellest, et me oleme lõuna-aafriklased. Samas ei tohiks ju mingit diskrimineerimist olla? Ma tulin Eestisse kõrgelt kvalifitseeritud töötajana, et asuda tööle valdkonnas, kus on neist tõsine puudus. Ma ei olnud illegaalne immigrant, kes hiilib üle piiri, et tulla siia ja varastada mõne eestlase töökoht.

Kui brasiillaste, ameeriklaste ja austraallaste jaoks on siia tööle tulemine lihtne ja valutu, siis miks ei anna minu inimõigused mulle samu hüvesid?

Kas “Me ei usalda Aafrika päritolu dokumente” tähendab tegelikult “Me ei usalda aafriklasi”?

Digitaalne puudulikkus

Arvestades seda, et Eesti on uhke oma “digitaalsuse” üle, on immigratsioonialasel veebisaidil esitatud teave kas ebapiisav või niivõrd hästi peidetud, et seda pole võimalik leida, kui sa ei tea äärmiselt täpselt, mida sa otsid. Me kahtlustasime seda juba enne kogu selle protsessi algust, kuna nägime sageli, kuidas eesti keeles 2-3 leheküljel esitatud infot kajastati inglisekeelses versioonis vaid mõne lõiguga. Mul ei ole kahtlustki, et kui mind poleks saatnud ettevõtte personalispetsialist ja advokaat, siis kirjutaks ma seda juttu Lõuna-Aafrikast. Kõige teravamalt on puudu üks lihtsasti leitav digitaalne koht, mis esitaks samm-sammulised juhised ja ütleks lugejale selgelt, mida talt nõutakse. Workinestonia.com veebisait on hea algus, kuid see on niivõrd kitsalt suunitletud Eesti kui suurepärase sihtkoha müümisele, et varjutab sageli reaalse pildi sellest, mida siiatulijalt nõutakse.

Ma ei taha kõlada tänamatult. Kogu protsessi vältel oli helgeid hetki, kui leidsime – ka migratsioonibüroos – inimesi, kes olid valmis tegema kõik endast oleneva, et aidata meil lahendust leida. Ja kui ma oleks pidanud seda protsessi läbima Lõuna-Aafrikas, siis passiksin ilmselt senini ammu aegunud viisaga ja nädalate pikkusest ootamisest nüristunud hingega järjekorras, oodates oma esimest kohtumist ametnikuga.

Pangandus

Aga räägime nüüd veel asjast. Samal ajal kui kogu immigratsioonisaaga käis, olin ma juba alustanud tööd ja tahtsin ka palka saada. Seega läksin panka, näpus tööleping, üürileping ja pass. Olin kuulnud sellest, kui lihtne on Eestis pangakontot avada, ja lausa ootasin selle protsessi läbimist. Lõuna-Aafrika pangad on kogu maailma mõistes esirinnas oma positsiooni kuritarvitamises, raha varastamises ja klientidel naha üle kõrvade tõmbamises. Nad on nii kurikuulsalt halvad, et ükskord lasi üks klient protestina halva teeninduse vastu pangas lahti trobikonna madusid ja temast sai omamoodi rahvuskangelane. Seekordne kogemus saab olema hea vaheldus. Lööge mind oma esimese maailma teenindusega pahviks. See on see, milleks ma Euroopasse tulin.

“Me saame Teile konto avada, kuid see maksab 250 eurot.”

Ma olin šokis. See on väga suur summa lihtsalt konto avamiseks. Mulle öeldi, et ma võin oodata, kuni oma ID-kaardi kätte saan, ja pärast seda oleks konto avamine tasuta. See hetk aga võinuks sel ajal saabuda alles 60 päeva pärast ja ma tulin Eestisse tööle, mitte sõltumatult rikka turistina vaateid nautima. Mul oli paratamatult kontot vaja ja lükkasin ka selle kulutuse oma võlakoormale otsa, andes mu kord austusväärsele Lõuna-Aafrika krediitkaardile korraliku keretäie.

Järjekordne meeleheitel inimeste julm ärakasutamine. Pangad teavad täpselt, et välismaalastel pole valikut – neil on vaja arveid maksta ja ka nende palk tuleb kuhugi üle kanda – ja pressib välja neilt täiesti röögatu summa. Tundsin end vägagi koduselt. Pole midagi, mis meenutaks mulle rohkem Lõuna-Aafrikat, kui üks korralik pügamine panga poolt.

Lasteaed ja lapsehoid

Mu elukaaslasel oli alati kavas leida Eestis tööd, kuid nelja-aastase lapse tõttu lootsime, et saame mõned kuud oodata, sisse elada, leida õiges piirkonnas endale meelepärane kool ja võtta üldiselt kogu seda asja veidi rahulikumalt. See, et Eesti pakub tasuta kooliharidust ja riigipoolse toetusega lasteaedu, oli üks peamisi põhjuseid, mis me siia tulime. Nüüd olime aga immigratsiooniasjade tõttu silmitsi väljakutsega leida lasteaed kahe nädalaga.

Üks meie sõbralik naaber võttis ette ja helistas mõnedesse kohtadesse ja leidis vaid paari kvartali kauguselt lasteaia, kus oli vaba koht ja mis oli valmis mu tütre nädalase etteteatamisega vastu võtma. Kohtusime õppealajuhatajaga ja kõik näis olevat hästi. Meie tütar pidi alustama oma lasteaiateed järgmise esmaspäeva hommikul. Sellele päevale eelnenud pühapäeva õhtul kell 22.30 saime napisõnalise SMS-i, milles teatati, et koht ei olnud enam vaba.

Üritasime meeleheites neile veel järgmisel päeval helistada, kuid meie kõnedele ei vastatud. Paar päeva hiljem saime lõpuks kirja, kus aeti meile kokku mull varem koolist lahkunud lapsest, kes oli nüüd pea olematu etteteatamisega otsustanud tagasi tulla, mistõttu neil polnud enam meie tütrele ruumi.

Me lasime asjal minna. Lõppude lõpuks, isegi kui me pressiks asja läbi, läheks meie laps siiski kohta, kuhu ta ei ole teretulnud.

Leidsime teise lasteaia, millel oli vaba koht, ja meid kutsuti õpetajatega kohtuma. Lasin igaks juhuks kolleegil, kes neile minu eest helistas, korduvalt üle küsida, kas neil on just praegu vaba koht. Mitte mõne kuu pärast. Mitte järgmisel aastal. Praegu. Nad kinnitasid meile, et on. Lugu muutus kohe, kui me kohtumisele saabusime. Meile öeldi, et võime kandideerida järgmisel aastal ja et avalduse vormi leiame kodulehelt. Või minna sinna teise kooli, mis on vaid mõne kvartali kaugusel. Viimast sõnades näidati samaaegselt ebamääraselt aknast välja. Palusime teejuhiseid. Kohe seal, vaid paari kvartali kaugusel.

Ma ei tea, kas seda on üldse asjakohane mainida, aga mu elukaaslane on India päritolu. Kas asi võis olla selles? Kas see on tõesti rassi küsimus? Kas asi on selles, et me rääkisime ainult inglise keelt? Me andsime sellest alati selgelt teada juba enne kohtumistele minemist.

Pärast veel mõnda pettumust sai meil aeg otsa ja otsustasime palgata lapsehoidja. Õnneks leidsime imelise Eesti naise, kes on meie lapsega lihtsalt fantastiline, kuid mõistagi läheb see meile oluliselt rohkem maksma, kui valitsuse poolt toetatud lasteaiakoht.

Netis on olemas nimekiri kõigist lasteaedadest ja sellest, kas neil on vabu kohti, kuid mõistagi ei ole see inglise keeles. Täpselt nagu kinnisvaramaaklerite ja nende kummituskorterite puhul jääb mulje, et need lasteaiakohad eksisteerivad vaid seni kuni sa nende kohta küsid. Neid kinnisvarakuulutusi hakkasime lõpuks kutsuma Schrödingeri korteriteks.

Minu soovitused Eesti riigile: Te olete end reklaaminud kui digitaalset utoopiat ja meelitate aktiivselt kvalifitseeritud töötajaid siia tööle tulema. Suuga teete suure linna, aga kõrvaldage nüüd mõned tõkked ka. Täiendage neti kaudu kättesaadavat infot ja veenduge, et teie migratsiooniametnikud räägiks ka inglise keelt ning kasutaks dokumentide osas veidi loogilist mõtlemist. Kui mu abikaasal, tütrel ja minul on passid, sünnitunnistus, töökohad, elukoht jne, siis milleks kiusata mind nõudes ühe dokumendi kulukat saatmist tagasi Lõuna-Aafrikasse? On ilmselge, et me oleme need, keda me väidame end olevat.

Koolitage migratsiooniametnikke õiguse alal ja tagage, et neid on piisavalt. Pea igaüks, kellega ma kohtusin, omas erinevat arusaama sellest, mida on vaja, ning kui sa helistad infoliinile, sõltuvad vastused sellest, kes vastab. Immigratsioon ei tohiks olla loto.

Hiljem sain teada, et migratsioonibüroos oli personali koondatud. See on täiesti arusaamatu olukorras, kus valitsus turundab Eestit endiselt kui kõrgelt kvalifitseeritud tööjõule avatud riiki. Juba praegu kulub elamisloa saamiseks umbes 60 päeva. Peaksite olema ettevaatlikud, et see ei võtaks lõpuks rohkem kui need 90 päeva, mille vältel taotlejatel on üldse lubatud Euroopas viibida.

Olen kuulnud, et kuni 2015. a lõpuni võttis see protsess vaid mõned nädalad ja oli üldiselt lihtne ja sujuv. Siis toimus suur koondamine, mille järel hakkas taotluste menetlemine venima. Eesti riigi pilk on üldiselt suunatud tulevikku, mistõttu on taolise rumaluse esinemine minu jaoks üllatav ja veider. Kogu majandusele piduri panemine, et hoida kokku mõnelt töökohalt migratsioonibüroos. Taaskord tuleb kodumaa meelde. Lisaks hõljuvad kuulujutud järgmiste töötajate koondamisest õhus nagu lõhkenud kanalisatsioonitorust pärinev lehk.

Selgitage, selgitage, selgitage. Millised dokumendid on vastuvõetavad? Mida loetakse Eestis abieluks? Olete võtnud vastu kooseluseaduse, aga keegi ei tea tegelikult, kas see kehtib. Eesti on nii väike riik, et seadusemuudatustest teavitamine peaks lihtne olema. Lõuna-Aafrika Vabariigis on 55 miljonit inimest, kes räägivad 11 erinevat keelt. Migratsioonibüroos on kogu migratsiooniseadus plakatitega erinevates keeltes seinale pandud. Märkus: See on ainuke asi, mis on Lõuna-Aafrika bürokraatia puhul parem. Reaalselt ainuke asi.

Kui selgub, et meie kooseluleping oli tegelikult piisav alus minu elukaaslasele elamisloa andmiseks, kas mul on siis võimalik kaevata riik kohtusse, et nõuda välja kulutused, mille olin sunnitud sellise puuduliku kommunikatsiooni tõttu tegema?

Work in Estonia veebileht loetleb umbes viis asja, mida nõutakse, kuid tegelikkuses on neid kõvasti rohkem. Vaadates lehte , ei maini keegi apostillitud sünnitunnistusi, ravikindlustust, elukohatõendit, abielutunnistust jne. Need nõuded ilmnevad alles siis, kui hakkad asjasse sügavamalt süüvima, ning sedagi täiesti erineval veebisaidil.

Mis puudutab ettevõtteid, kes palkavad välismaalasi, siis mu naine ja tema tööandja, kelleks on minu tööandjast oluliselt väiksem ettevõtja, pidid läbima terve rägastiku küsimusi teemal, kui kaua ettevõte peab olema eksisteerinud ja kui suur käive neil peab olema enne kui arvestatakse välja palgakoefitsent ja bla bla bla. See, et ta pidi paar päeva pärast esimese taotluse esitamist uuesti taotluse esitama, sest migratsiooniametnik ja tema tööandja olid täitnud täiesti valed vormid, on otseseks tõendiks sellest, et süsteem on vigane. Kui isegi migratsioonibüroo töötajad ei suuda sellest läbi hammustada, kuidas peaks seda suutma keskmine tööandja või sisserändaja? Usaldage oma ettevõtjaid piisavalt, et muuta töötajate palkamine neile kiiremaks ja lihtsamaks.

Rääkige oma pankadega sellest, et nad kaotaks Eestis töötavate inimeste puhul ära oma kosmilised konto avamise tasud. Ja kui see tehtud saab, siis oleks tore, kui keegi mulle mult röövitud raha tagasi maksaks.

Kodanikuportaal on imeline asi, kuid kõik vormid on endiselt eesti keeles. Mul peaks olema võimalik teha kõike internetis, aga selleks on iga kord tõlkijat vaja. Kusjuures ma tean ühte täitsa asjalikku copywriterit, kes võiks olla parenduste tegemisel abiks.

Looge inglisekeelseid lasteaedu. Kui juba eestlastel on raskusi oma lastele lasteaiakohtade leidmisel, siis kas kujutate ette, kui keeruline see välismaalastele on (eriti olukorras, kus aega on vähe)? Julgustate aktiivselt inimesi Eestisse kolima, aga siia saabudes on neil sisuliselt võimatu leida hea kvaliteediga lastehoidu, kui nad just pole valmis maksma üle 600 euro koha eest eralasteaias. Olime selle probleemi tõttu Eestist lahkumisele äärmiselt lähedal, sest olime vaid mõne päeva kaugusel olukorrast, kus meie valikuteks olnuks jätta nelja-aastane laps üksi koju või lasta mu naine pärast tema 90-päevase viisa aegumist riigist välja saata. Eralasteaiad tahtis ettemakse ja me olime lihtsalt kõik oma vahendid selleks hetkeks juba ammendanud. Ma tean, et te armastate eesti keelt ja et te teeks kõik, et säilitada oma keel ja rahvuslik identiteet, aga kui te tahate Euroopa iduinvesteeringuid ja digitaalse maailma tõrvikukandjaid, vajate rahvast, kes räägib ka inglise keelt. Õpetage seda neile juba noores eas.

Kõrvaldage vastuolulised nõuded. Mul on vaja siin elamiseks elamisluba, kuid ma pean elamisloa taotlemiseks näitama ette üürilepingu. See on lihtsalt ebamõistlik ja võib põhjustada inimestele olulist varalist kahju ning paneb nad olukorda, kus neid on lihtne ära kasutada.

Minu soovitused Eesti ettevõtjatele: Parim soovitus, mille ma saan anda, on üpris toores: palgake ainult EL-i kodanikke. Minusuguste inimeste õnneks ei ole see aga kuigi praktiline lähenemine. Üritage nii palju abiks olla kui võimalik. Kui palkate regulaarselt välismaalasi, kaaluge kinnisvara ostmist või üürimist, et te saaksite seda uutele töötajatele “üürida” ajaks, millal nende taotlust menetletakse. Veel parem oleks, kui teil oleks reaalselt võimalik neile kaheks kuuks siin majutust pakkuda.

Andke neile töölepingud ja kutsed enne seda, kui nad Eestisse saabuvad. Veenge oma valitsust, et nad ütleksid Rootsi saatkonnale, et nad rahuneks, kurat, maha, kui inimesed tahavad Eestisse tulla. Õuduslood selle saatkonna kohta Lõuna-Aafrika Vabariigis väärivad omaette artiklit.

Eurooplastena olete harjunud sellega, et teid koheldakse reisidel väärikalt ja austusega. Sama ei kehti teisel suunal liikuvate “kolmandast maailmast” pärit inimestele. Pidage seda meeles ja andke oma töötajatele vajalikud vahendid.

Mõistke, et see, mis toimis ameeriklasest töötaja toomisel Eestisse, tõenäoliselt lõuna-aafriklase puhul ei tööta. Veenduge, et nad teavad, mida neil vaja on, enne saabumist. Mul oleks õnnestunud hoida kokku palju raha ja vältida korduvat peavalu, kui ma oleks teadnud, et sünnitunnistus peab olema apostillitud ja mulle poleks öeldud, et meie kooselulepingut aktsepteeritakse.

Eestis on palju väikseid idufirmasid ja te olete õigustatult uhked oma ettevõtlikkuse üle. Äkki ajaks kamba kokku ja looks mõned rahvusvahelised lasteaiad? Aafriklasena olen õppinud, et pole mõtet oodata, et valitsus teeks sinu jaoks asjad ära. Isegi teie eestlastest töötajad kasutaks tõenäoliselt neid võimalusi. Kiire küsitlus kolleegide seas näitas seda, et nad on meeleldi valmis maksma teenuse eest, mis on neile mugav ja mida pakutakse nende töökohas või selle lähedal. Kujutlege tervet põlvkonda mitut keelt kõnelevaid supereestlasi, kes nendest lasteaedadest maailma vallutama lähevad.

Mis iganes ümberasumistasu teil mõttes on, korrutage see kahega. Eriti olukordades, kus ühe euro vastu tuleb välja käia 17 ühikut uue töötaja koduriigi valuutat. Minu tööandja oli vägagi lahke, kuid kolimise kulude tagasiteenimiseks kulub mul ikkagi umbes kaks aastat.

Kokkuvõte

Oleme Eestis olnud kolm kuud ja hoolimata kõigist tagasilöökidest meeldib mulle siin väga. Pärast Lõuna-Aafrika Vabariigi vägivaldses ja korrumpeerunud ühiskonnas elamist on Tallinna turvalisus ja organiseeritud minu jaoks fantastilised. Inimesed, olgugi nad vaoshoitud ja üpris vaiksed, on sõbralikud ja äärmiselt abivalmid. Oleme juba leidnud mõned sõbrad ja loodame püsivalt siia jääda. Ma olen põnevil, et saan panustada Eesti rahvuslikku projekti ning kavatsen lõimuda ja assimileeruda Eesti kultuuriga.

Mulle meeldib tohutult mu töökohas valitsev mitmekesisus ja Tallinna lahvatav multikultuursus. Eestlased peaksid võtma omaks asjaolu, et teie väike riik on atraktiivne sihtkoht noortele kõrgelt haritud ja motiveeritud inimestele üle kogu maailma, kes soovivad saada osaks teie kultuurist ja panustada teie edusse.
 
    Trüki   E-post   FB     
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
15 Aug 2017 10:52
Londoni börs nõudis sõna otseses mõttes ohvri
13 Aug 2017 21:59
Asepresident Mike Pence’i topeltmäng Postimees (1)
13 Aug 2017 14:56
Põhja-Koreas vangis olnud Kanada pastor saabus koju PM (1)
13 Aug 2017 10:52
Läti rahandusminister tänas eestlasi alkoralliga Läti majanduse turgutamise eest
13 Aug 2017 10:20
Rakvere Ööjooksul krõbistasid sportlased snäkiks kassitoitu
13 Aug 2017 10:05
Ivo Muru: Peatage see riik, ma väljun! (3)
13 Aug 2017 08:41
Lugeja: tormi kätte jäänud parvlaeval Arabella puhkes paanika, lained olid tohutud ja elud ohus
13 Aug 2017 08:35
Virginia osariigi rahutustes on hukkunud kolm inimest. Lisatud sündmuse video!
12 Aug 2017 18:55
Algas Kanada Maleva "Kolm Lõvi" laager Kotkajärvel
12 Aug 2017 16:53
Eesti: Torm lõpetas enneaegselt Arvamusfestivali ja tekitas korraliku kaose PM
12 Aug 2017 16:36
Jeroen Bult: rasked valikud Eesti ees PM
12 Aug 2017 11:35
Galerii: tugev äike liigub üle Eesti, saartel ja mandril paljud majapidamised vooluta
12 Aug 2017 08:53
Mart Helme: inimeste kõige pühamad tunded on seotud rahvuse, keele, kultuuri, kodumaa ja perekonnaga, sotsid on kõike seda hävitamas (1)
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus