Sotsialism on andnud inimkonnale mitmeid tähtsaid programme – pensionid, töökindlustus, tervishoid –, mis on iseloomulikud igale arenenud demokraatlikule ühiskonnale.

Sotsialismi üheks põhiideeks on aga see, et nii teenuseid osutavad kui ka tootmisettevõtted peavad kuuluma valitsusele. See elimineerib kasumimotiivi, mis vältivat teiste inimeste ärakasutamist oma huvides. Valitsust vaadeldakse õiglase, kodanike huvide eest seisva institutsioonina. Leitakse, et ühiskonna varad peaksid olema jaotatud võimalikult võrdselt, nii et klassivahed kaoksid. Sama taotleb ka kommunism. Vahe on selles, et sotsialism tunnistab demokraatiat, kommunism aga mitte. Sotsialistide unistuseks on, et terve maailma klassivaba ühiskonda valitseks üks valitsus.

Kapitalism on rajatud üksikisikule. Kapitalismi isa Adam Smithi sõnul on selles kolm põhitegurit. Esiteks on hea, et inimestele on antud võimalus tegutseda oma materiaalsete huvide ja vajaduste rahuldamiseks. Teiseks on spetsialiseerumine, mis tähendab, et ühiskonnas on erinevate huvide ja oskustega inimesed, kes toodavad erinevaid kaupu ja pakuvad teenuseid.

Kolmandaks on kaubavahetus, nii et ühiskonna vajadused kaupade ja teenuste osas oleksid rahuldatud. Nõudmise ja pakkumise seadus reguleerib Adam Smithi terminoloogias „nähtamatu käega“ kaupade ja teenuste hindu ja nende kättesaadavust. Kui mõne kauba või teenuse järele nõudmist pole kas kõrge hinna tõttu või on need asendatud uute ja parematega, kaob selle tootja või pakkuja turult ja peab endale uue rakenduse leidma.

Üksikisiku vaatenurgast on see halastamatu, kuid terve ühiskonna seisukohalt ülimalt edukas süsteem, mis on inimkonnale toonud materiaalse heaolu ning kaotanud nälja ja viletsuse.

Sotsialistlikud majandussüsteemid, kus kõik kuulub „rahvale“ (tegelikult valitsusele), on eksisteerinud või eksisteerivad N. Liidus, puna-Hiinas, Põhja-Koreas, Kuubas, Vietnamis jm. Teoreetiliselt on nad kõik klassivabad ühiskonnad, kuid siiski eksisteerivad neis eri klassid. Juhtiv nomenklatuur naudib luksust, proletaariaat ehk töölised, kelle jaoks see ühiskond teoreetiliselt loodi, ägavad tihti viletsuses. Majandust juhib valitsus, olgu siis viisaastakute või muude plaanidega. Inimestelt on aga võetud vabadus rakendada oma ettevõtlikkust majandusliku olukorra parandamiseks. Ränk bürokraatia oma eeskirjadega ahistab kodanike algatusvõimet.

Säärased valitsuse poolt juhitavad süsteemid on nõudnud kommunistlikes maades tohutuid inimohvreid. Võtame näiteks Ukraina talupoegade sunniviisilise kollektiviseerimise kolhoosidesse 1930-ndatel, Mao Ze Dongi „suure hüppe edasi”, mille eesmärgiks oli puna-Hiina kiire muutmine tööstusriigiks või hiljutise Põhja-Korea püüde aatomirelvi muretseda, mis on nõudnud kümneid ja kümneid miljoneid inimohvreid valitsuse poolt tekitatud näljahädade tõttu.

II maailmasõja lõpul valisid britid endale sotsialistliku valitsuse, kuigi konservatiiv Churchill oli riigi Saksamaa käest päästnud. Üheks esimeseks eesmärgiks oli briti terasetööstuse natsionaliseerimine. Selle tagajärjel tekkinud bürokratiseerimise tõttu kaotas briti terasetööstus võistlusvõime teiste maade terasetööstustega.

Kunagised edukad majandusriigid Saksa- ja Prantsusmaa on tänu sotsialistide ja kommunistide mõjule rakendanud suuri tulumakse ja palju bürokraatlikke eeskirju oma majanduste juhtimiseks. Kõrged tulumaksud raskendavad ettevõtete võistlusvõimet üha rohkem globaliseeruvas maailmas. Nii on nende riikide majanduskasv jäänud üsna kesiseks. Töötute arv on kasvanud umbes 10%-le. Prantsusmaa püüdis oma töötute arvu vähendada seadusega, mis keelas töötada üle 35 tunni nädalas.

Negatiivse mõjuga on seadus, mis raskendab palgaliste vallandamist. Ajaloost teame, et kõik praegused suurettevõtted said oma alguse ühe või paari isiku ideedest ja ettevõtlikkusest.

Ettevõtte kasvuks on ju alati vaja lisatööjõudu, nii et kedagi tuleb palgata. Kui aga uus ettevõte pankrotti läheb ja palgatud isikut vallandada ei saa, muutub uue ettevõtte alustamine palju riskantsemaks, mistõttu ei leia paljud head ideed rakendamist ja uued töökohad jäävad loomata.

Valitsus on oma suuruse tõttu paratamatult paljudest kihtidest koosnev bürokraatlik institutsioon. Tihti on mõne lihtsa otsuse elluviimiseks vaja mitmeid allkirju, mis nõuab aega. Peamised kiirelt tegutsevad ja reageerivad jõud on sõjavägi, politsei, tuletõrje ja kiirabi. Orkaani Katrina hävitustöö New Orleansi linnas on heaks näiteks valitsuse võimetusest linnaelanike evakueerimisel ja katastroofi tagajärgede likvideerimisel (koolibussid jäeti evakueerimisel kasutamata; ajutisteks elamuteks varutud mobiilkodud seisid tühjadena kuude viisi kusagil teises osariigis).

Turumajandus ehk kapitalism on kahtlemata kõige edukamalt rakendunud USA-s, mis on andnud talle suure majandusliku ja sõjaväelise võimu. See on kindlasti ka üheks põhjuseks, miks Ühendriike maailmas vihatakse.

Vaatamata sotsialistliku/ kommunistliku majandussüsteemi ebaõnnestumistele ja isegi pankrotile, ei kao maailmast selle propageerijad.

Paistab ka, et paljud lääne intellektuaalid, akadeemikud ja suur osa meediast on end selle vankri ette rakendanud. Nad viitavad pidevalt turumajanduse vigadele ja puudujääkidele ning rõhutavad ühiskonnas valitsevat majanduslikku ebavõrdsust. Nad ei taha aktsepteerida, et edukad inimesed on oma rikkuse loomisel võimaldanud tuhandetele ja miljonitele tasuvaid töökohti ja paremat elu. Parim näide siin on Microsofti firma looja Bill Gates. Kuid kadedus on kahjuks üks tugev inimlik tunne.

Paraku on inimesed loodud erinevatena – erinevate huvide, võimete ja ettevõtlikkusega. Sellest siis ka erinev majanduslik tase.

Alati on ettevõtjaid, kes ahnusest kantuna kasutavad kuritegelikke meetmeid, mis annab lõpmatut ainest turumajanduse kritiseerimiseks ja mahategemiseks.

Enamik vaba maailma elanikest ei ole tuttavad plaanimajanduse tegelikkusega ega pole ka pädevad turumajanduse küsimustes, mistõttu on neid kerge veenda selles, nagu oleks turumajandus hirmus süsteem, mida tuleb kõrgete tulumaksudega ja paljude eeskirjadega vaos hoida ning soovitavalt sotsialistliku süsteemiga asendada.

Märkmed: