Kui pool sajandit tagasi ilmus trükist album-ajakirja „Põhjala Tähistel“ esimene number, ei võinud keegi arvata, et sellel meie ajaloo ühel huvitavamal väljaandel seisab ees nii pikk, üle aastakümnete kulgev matk. Sest möödunud suvel jõudis ajakirja senine kogumaht juba 31. numbrini ja esialgne kavatsus kuulutada soomepoiste ajalugu sellega lõpuleviiduks, näib olevat edasi lükatud.

Viimase numbri saatesõnas märgib toimetuse liige Ylo Mark Saar, et ajakirja poolt kogutud ajalooline materjal hõlmab nüüd enam kui 1200 lehekülge, millele on jäädvustatud ainulaadne andmestik eesti vabatahtlike rügemendi JR200 alguse, Soomes saadud valjaõppe ja „ennastsalgava, kuid traagilise vabadusvõitluse“ kohta Eestis. Ajakirja retseptsioon on eesti publiku poolt olnud ainulaadne. Saar kirjutab: „Esimesed kümme aastat oli kaastöö ajakirjale väga elav ja rikkalik ja ta sai peagi vabaduses elavaid soomepoisse ühendavaks „album-ajakirjaks“. Toimetus oli tõsiselt üllatunud, kui selleks ajaks oli ilmunud juba 320 lehekülge. See oli saavutus, mis tõi peale meie lugude ja ajaloo veel tegelikult ära uurimusi, kirjanduslikke palasid, luulet ja palju pilte.“

See mitmekülgsus peegeldub ka tänavu ilmunud 31. numbris. Siin on 88 leheküljele mahutatud monograafilisi pilte eesti vabatahtlike osalusest rügemendi võitluste eri faasides ja väeosades — torpeedopaadil, Vuokse jõe rindel, Tütarsaarel; või ka üritustes nagu rügemendi meeskoor jne. Ajakiri on ühtlasi olnud rügemendi ajaloo järjepidevust silmas pidavaiks annaalideks, milles on jäädvustatud väeosa sünd, areng, lahingud ja erru jõudnute tagasivaated veteranide tegevusele eri maades, silmapaistvalt eriti Kanadas ja Rootsis.

Ajakirja väljaandjaks on Soomepoiste Klubi Torontos ning toimetuse kolleegiumi kuuluvad peale Ylo Mark Saare veel Peeter Kaups, viimase numbri „isa“ Paavo Loosberg ning eelkõige „Põhjala Tähistel" tegevtoimetaja kõik need 50 aastat — Hannes Oja.

Ent kuidas nüüd edasi? Hannes ütleb erakirjas, et ikka on veel neid, kes tahaksid näha „järgmist numbrit“, kuid et „momendil pole midagi varuks“. See ei tarvitse tähendada, et uusi numbreid enam ei tule. Ent kui 31 peaks jääma viimseks, siis tuleb seda tungivamalt soovitada selle omandamist kõigile, kes on vähegi huvitatud lisamast oma kirjavarale üht kaasakiskuvamat peatükki Eesti osast II maailmasõja võitlustes.

(Peatselt ilmub meie lehes Hellar Grabbi pikem kirjutis kõnealusest väljaandest — toimetus.)

Märkmed: