SOOMEPOISTE KOKKUTULEK. 11. veebruaril 2014
Eestlased Soomes | 17 Feb 2014 | EWR
SOOMEPOISTE KOKKUTULEK. 11. veebruaril 2014 kogunesid Eesti Majja oma järjekordsele kokkutulekule 18 klubi liiget. Esimees Ylo-Mark Saar avas koosoleku ja andis edasi ka teateid soomepoiste tegevusest Eestis ja mujal. Läheneva Eesti Vabariigi 96. aastapäeva puhul oli palutud Paavo Loosbergil rääkida midagi ajaloost selle tähistamiseks. Kõneleja tuletas meelde Vabadussõda ja selle lõppakordi – Tartu rahu, ning jätkas: Oleme kõik nendes aastakäikudes, kes on sündinud vabas Eestis 1920 – 1940 aastate vahel. Vabas Eestis, mis meie vanemad ja esivanemad olid loonud ja kätte võidelnud selleks, et meie saaksime sündida ja kasvada vabas rahvusriigis.
Saatuse või maailmapoliitilise olukorra tahtel ei püsinud see vabadus kauem kui 20 aastat. Oleme kõik kas relv käes või oma tööga andnud panuse, et see vabadus taastuks ja püsiks. Nüüd oleme jõudnud ikka, kus oleme liiga vanad, et relva kanda, või aktiivselt tööprotsessist osa võtta. Saame aga siiski edasi anda ajalugu, õpetada järeltulevat põlve õppima ajaloost, õppima mõtlema, olukorda analüüsima ja sellest aru saama. See pole nii lihtne kui esialgu paistab.
Esimese maailmasõja tagajärjel sündis Euroopas 8 uut riiki – Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tshehhoslovakia, Ungari, Jugoslaavia. Eesti Vabariik tekkis ilma omariikluse ülesehitamise strateegiata. Aeg oli liigesest lahti. Esimesele maailmasõjale järgnenud aastaid iseloomustab majanduskaos. Selles kaoses tuli luua ja vabaks võidelda Eesti riik, kuna oluliste protsesside juhtimine tekitab alati terava vastasseisu, ei tundunud tegevuse dokumenteerimine või dokumentide säilitamine alati arukana. Kuni tänaseni pole selge, kuhu kadus 15 miljoni kuldrubla, 11,2 tonni puhast kulda, mille Eesti sai Tartu rahulepingu alusel. Eesti sai Vabadussõja ajal Inglismaalt ja Liitlastelt relvi, need ei olnud aga mitte kingiks nagu Loodearmeele (Judenitshile), vaid müüdi võlgu. Kui 1922. aastal Inglismaa hakkas võlga sisse nõudma, siis selgus, et Inglise poolt antud relvade nimekirjad olid palju suuremad kui Eesti poolt vastuvõetud relvade nimekirjad. Laidoneri külaskäik Inglismaale 1923. aastal vähendas võlga 1/3 võrra.
Liitriikide ja Saksamaa vahel 11. nov. 1918 sõlmitud vaherahulepingu kohaselt kohustus Saksamaa oma okupatsiooniväed Eestist välja viima. Saksa sõjavägi pidi jääma siia seniks, kuni Eesti saab end poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt korraldatud. Selleks pidid okupatsiooniväed andma riigi valitsemise üle Ajutisele valitsusele, jätkates riigipiiride kaitset bolshevike vastu. 19. nov. 1918 kirjutasid Saksa riigi Baltimaade peavolinik Winnig ja Eesti Ajutise Valitsuse esindajad alla riigivõimu üleandmise lepingule.
Saksa sõjaväe juhtkond oli osaliselt kaotanud võimu oma reakoosseisu üle. Eesti tööstus oli sattunud maailmasõja ja Saksa okupatsiooni tagajärjel abitusse olukorda. Saksa okupatsioon riisus siinselt tööstuselt veel osa allesjäänud toor- ning kütteainete ja valmissaaduste tagavarast. Selle asemel, et allesjäänud vene varustust eestlastele üle anda, rikuti või hävitati see.
Selles kaoses tuli luua riik, toita ja hoolitseda rahva eest, luua sõjavägi ja võidelda vabaks isade maa. Tänu ja tunnustus meie juhtidele, kes sellega hakkama said.
Selleks, et juhtunust aru saada, peab olema olukorra kirjeldus ja siis analüüs juhtunust. Pead oskama küsida õiget küsimust, selleks et saada õiget vastust.
Nüüdisaja noorel pole sageli huvi möödaniku vastu. „Meie mineviku otsused on meie oleviku arhitektid,“ ütles ülesehitaja Brown.
Sügisel 1917 Maapäeva kokkutulekul tegi Jaan Tõnisson tähelepaneku: Suur Vene riik on haige kuni üdini. On aeg, et eesti rahvas oma valitsemise ise oma kätte võtab!
Märtsis 1917 korraldasid eestlased Peterburis meeleavalduse ja möödamarsi Tauria palee eest, millest võtsid osa cirka 40.000 eestlast, neist 14.000 olid distsiplineeritud, relvastatud sõjaväelased sirgetes ridades.
Novembris 1918 algas Vabadussõda. Valitsus kuulutas välja vabatahtliku mobilisatsiooni. Kokku ei saadud veeranditki sellest 14 tuhandest, kes 1 ½ aastat varem Peterburis oli olnud nii tugev. – Kas suudame seda seletada?
Mul oli jutuajamine ( eesti keeles) ühe Kanadas sündinud ja kasvanud noorega, – tema küsimus oli: milleks peab Eesti olema rahvusriik? – Kas oskame sellele vastata?
1918/19 aastavahetusel oli kriis Vabadussõjas – sovjeti väed 35 km Tallinnast ja vastu polnud kedagi saata. Tänu soomlaste abile sai olukord päästetud. Punaste jõud pandi taganema, Eesti vabastamine sai alguse ja eestlaste-soomlaste vaheline sõprus sai kinnituse. Nüüd saime ka inglaste ja teiste liitlaste materjaalse toetuse, ilma milleta sõjapidamine ja rahva toitmine poleks võimalik olnud.
Kogu Vabadussõja ajalugu oleme aastaid õppinud ja see on raamatutes ja ajakirjades
ja nüüd interneti kaudu kergesti kättesaadav. Kas aga meie kui vanurid tunneme selle vastu küllalt huvi ja näeme vajadust oma teadmisi noortele edasi anda? Kas oskame tekitada noortes huvi meie lapsepõlve vastu? Kas tahame või vaevume oma noorpõlve kogemusi edasi andma ,– kas on võimalus, et ajalooraamatutes Vabadussõda muutub lihtsalt sõjaks ja Tartu rahu kaob neist üldse?
Kas „Eesti asi“ on „Meie asi“, mida tuleb ajada? Sellele küsimusele jätan vastamata, –
kohvitass ootab. (Osa andmeid võetud dr. Jaak Valge raamatust.)
Koosviibimine jätkus kohvilauas, kus tähistati ka klubi liikmete sünnipäevi.
Järgmisel kokkutulekul, 11. märtsil 2014 tähistatakse Soomepoiste rügemendi 70-ndat aastapäeva Eesti Maja väikeses saalis piduliku lõunaga kell 12.
A.K.
Eestlased Soomes
TRENDING
